Andres Langemets: Eksperimente on juba piisavalt aia taha läinud
Lõbus oli, aga lühikeseks jäi
Samas juurutati Hruštšovi-aegset uuendust – kutseõpet. Olid kutseõpetuse tunnid, mina sain vanempioneerijuhi-algklassiõpetaja kutsetunnistuse, paralleelklassis saadi aga trükitöölise oma. Nende ainete juurde käis ka vastav praktika. Kui tänapäeva peale mõelda, siis ega see asi väga mõttetu olnudki, eriti nende jaoks, kes kas üldse või kohe ei kavatsenud kõrgkooli minna.
Üritasin kunagi 1970. aastail tõlkida hirmnaljakat koolireformiraamatut – Nikolai Ognevi „Kostja Rjabtsevi päevikut”, aga see jäi pooleli, sest liiga raske oli leida eesti keele vasteid Nõukogude Liidus 1920–1930. aastail juurutatud nn Dalton-plaani terminite jaoks – mitte klassid, vaid laboratooriumid, mitte õpetajad, vaid õppejuhid jne. See oli väga revolutsiooniline reform, aga lühikeseks ta jäi. Kes veel vene keelt mõistab, soovitan raamatut lugeda.
Õpilaste kummalised tahtmised
Kooliõpetus on iseenesest justkui konservatiivne valdkond, sest muutuste tegemiseks on vaja kõigepealt ümber õpetada õpetajad, kirjutada uued õpikud ja muud vahendid – see kõik on ajamahukas ja kulukas.
Õpilaste poolelt uuendustele takistusi tulla ei saa, kuigi praegu on naljakas lugeda, et õpilasorganisatsioonid nõuavad õppimise äärmist lihtsustamist ning riiklikud ainekomisjonid ongi juba füüsikas ja ajaloos asunud taandumisteele. Miks? Kas gümnaasiumilõpetanu ei peagi enam teadma, mis juhtus 1453. aastal, Newtoni mehaanika või trigonomeetria lihtvalemeid?
Absurdne on sellist haridust nimetada gümnaasiumihariduseks. Õpilasorganisatsioone tuleks sellises asjas lihtsalt ja karmilt ignoreerida. Organiseerigu oma tantsupidusid või võidelgu koolivägivallaga!
Haridus pole midagi muud kui eelnevate inimpõlvede kogutud teadmiste ja tarkuste kvintessentsi pärandamine ja selgeks õpetamine uuele sugupõlvele. Ning seetõttu ongi ta kohustuslik neile, kes pole ise veel suutelised oma ühiskondliku rolli üle otsustama. Didaktika kuulub sinna juurde, aga seegi on vaid eelnevate ajastute kasvatusvõtete ja ideaalide ümberistutamine. Niisamuti varasem inimkogemus, mis täieneb ja uueneb pidevalt.
Inimene on ikka seesama
Valdav osa koolis vahendatavaist teadmistest ja oskustest on pärit inimkonna loodus- ja ühiskonnateaduslikust kogemusest ning jaguneb erialati üsna mitmeks valdkonnaks. Teadusteadmise eripära aga on, et tegu on küllalt püsimatu teabega, mida vahetatakse lakkamatult välja, täiendatakse jne. Need teadmised pole kunagi lõplikud, pigem osutuvad mõni aeg hiljem ebatäpseks, ekslikuks, mitteküllaldaseks. See osa õpetatavatest teadmistest vajabki pidevat reformimist, täiendamist ja väljavahetamist. Muidugi on füüsikas, matemaatikas või keemias oma püsivad ja igavesed põhitõed, mis ei muutu, aga need on asja algus.
Kuid koolis õpetatakse ka teistsuguseid teadmisi – keele-, ajaloo-, kirjandus-, ühiskonnaõpetuse ning kunsti- ja muusikatundides. Needki teadmised täienevad ja muutuvad, aga oma põhiolemuses ei muutu. Homeros või Tacitus on need, kes nad alati on olnud, ja selleks ka jäävad. Need, humanitaarsemad teadmised, annavad uutele põlvkondadele edasi inimteadmise püsivuse, ühtsuse ja identiteedi. Sest inimene ise pole aastatuhandete vältel nii palju muutunud kui ta teadmised ümbritseva tegelikkuse kohta. Inimene on ikka seesama. Ning sedasama inimest kirjeldavad nii ajalugu, kirjandus kui ka kunst. Humanitaarained ei arene, vaid täienevad.
Vaja on muutumise ja püsivuse tasakaalu, ka koolisüsteemi reformides. Piisavalt on aia taha läinud igasugu Dalton-plaane ja muid eksperimente.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
