DELFI UKRAINAS: valik kahe halva vahel
Kuidas keegi seda enda jaoks seletab, on iseasi. Liisk tuleb niisiis heita presidendivalimiste eelmise vooru edasipääsenute Julija Tõmošenko ja Viktor Janukovitši vahel. Üks on populistlik rahva emana end kumav endine gaasiprintsess ja teine kaks korda kriminaalkorras süüdi mõistetud endine moskvameelne mees. Mõlemad on end diskrediteerinud, mõlemal on selja taga oma oligarhid nööre tõmbamas. Pealinn Kiiev on täis mõlema postreid ja nende kõrval kuni -90 protsenti pakkuvaid allahindlussilte.
Kohalikud analüütikud leiavad siin teatavat allegooriat. Oranži revolutsiooni vaimustus on kadunud. Asemel on nentimine, et eelmine kord hurraaga ametisse valitud president Viktor Juštšenko ei suutnud oma suure usalduskrediidiga sisekakluste kõrvalt midagi tarka peale hakata. „See ju polnudki revolutsioon, sest tegelikku võimuvahetust ei toimunud. Vahetus vaid marionett valitsuse eesotsas, kuid rahastajad, so niiditõmbajad jäid samaks. Kuniks nende agendad pole selged, ei saa me muutustest rääkida,“ lausus tuntud saatejuht Andri Kulõkov.
Riik pole vahepeal edasi nihkunud. Valitsevat korda nimetavad paljud kohalikud varjamatult poolseaduslikuks anarhiaks, kus lihtrahvas maksab makse järjest vähem ja välisfirmad kipuvad lahkuma ettekasseeritava tulumaksu pärast. Tulemuseks üha vähem firmasid ja vähem töökohti. Kuid peaminister Tõmošenko propagandas näeb loosung — maksustame välisfirmasid lihtinimeste asemel — kahtlemata uhke välja.
Siiski on välisanalüütikud enam Julija poole oma hinnangutes kaldu, sest tema on kindlalt lubanud suunda Euroopasse. Iseasi, kas keegi peale tema enda kampaaniameistri jääb uskuma lubadust: „Viie aastaga Euroopa liitu.“ Janukovitši suund on samuti Euroopale, kuid pigem ühenduslülina ida ja lääne vahel. Omapoolse präänikuna on ta lubanud jätkata Juštšenko gaasipoliitikat. Üks peamisi Tõmošenko kriitikaid on siin nimelt kuulujutt, et sõlmides Venemaaga uued gaasilepped, tehti ka nn varutehingud, mille kohaselt läheb osa gaasirahast otse peaministri offshore-arvetele. Kampaaniakulude katteks.
Anonüümseks jääda soovinud Euroopa Liidu kõrge ametnik ei varja oma pessimismi Ukraina suhtes. Tema sõnul ei kasutanud Ukraina ära viie aasta tagust võimalust ning lasi riigil vajuda oligarhide mängukeeristesse. Korruptsioon lokkab kõikjal ning Euroopas nähakse ennekõike abirahade allikat ja mitte partnerit. „Nad nõuavad raha tahtmata ise selle saamiseks midagi teha, ma mõtlen siin omaosalust projektides. Muudkui andke ja andke,“ nentis viiendat aastat perega Ukrainas elav mees. „Korruptsioon lokkab kõikjal. Isegi lapse lasteaeda saamiseks peab lisaks maksma või midagi tegema.“
Eriti pettunud on euroametnik asjaolust, et president Juštšenko kiitis kaks päeva enne valimisi heaks seadusemuudatuse, mille kohaselt pole valimiskomisjonis vaja tulemuste väljakuulutamiseks enam häälte konsensust. Ametlik seletus väidab, et seda tehti selleks, et rahvast mitte uue riigipea valimisel rohkem „piinata“. Valdav arvamus on, et see oli ametist lahkuva Juštšenko poolt viimane ninanips Julijale, sest tema leeri inimesed olla ähvardanud komisjoni töö Janukovitši valimise korral halvata. „See poole mängu pealt reeglite muutmine. Me lootsime nii väga, et seda ei juhtu,“ sõnas ta.
Jutusaate „Tõde koos Vitali Portnikoviga“ juht leiab aga, et Ukraina on lihtsalt alles teel arenenud ühiskonna poole. Seda võib ülejäänud Euroopal olla raske mõista. Ka kohalikel on seda raske mõista, sest loomulikult tahaks kohe sarnast poliitilist kultuuri kui Lääne-Euroopas. Tuleb arvestada, et Ukrainal pole olnud kunagi varem enne 1990ndaid reaalset kestvat iseseisvuskogemust, rõhutas Portnikov. See maa on alati olnud ühe või teise impeeriumi koosseisus. Portnikov meenutab, et kui ta tudengina kirjutas 80ndate lõpus artikli rahvuslipu kasutusele võtmisest, oli tal raske leida prominentseid allikaid, kes sama ideed jagaksid.
Tema kolleeg Kulõkov seevastu leiab, et olukord pole midagi nii karm. Kiirete tulemuste nõudjatel tuleb tema sõnul arvestada sedagi, et Ukraina on suur maa, kus elab väga erineva keele ja ellusuhtumisega inimesi, alates venemeelsest idast kuni padurahvusliku lääneni. „Ukraina venelased ei taha Venemaa koosseisu. Me tahame olla venelased Ukrainas,“ nentis ise end etniliseks venelaseks nimetav Kulõkov.
Valimiste tulemustesse Kulõkov hästi ei usu. Tema ennustuste kohaselt kukuvad need läbi ja kevadel mais võivad tulla uued erakorralised valimised. Siis saaksid kõik kandidaadid uuesti nullist alustada. Portnikov leiab siiski, et valimised arvatavasti lähevad läbi, kuigi tulemusi saab olema raske ennustada.
Inimeste arvamused tänaval varieeruvad ükskõiksusest vihani. Alati on nutikas küsida arvamusi taksojuhtide käest — nemad on elavad arvamuskäsnad. Pilt on esimesel hetkel trööstitu — viiest sohvrist neli hakkab turtsuma ja ütleb, et muidugi Julija — kes siis veel? Kuid pead on tõstmas veidi ohtlikum suund. „Kumbagi ei taha,“ räägib jõuliselt rooli keerav noormees. „tahaks, et oleks nagu Venemaal — kindel president, tugev peaminister ja ei mingit jama kogu aeg.“
Kiievi Iseseisvusväljakul, mida üldiselt lihtsalt Maidaniks kutsutakse, aga kõrguvad lumekuhilad. Laialt levinud arusaama järgi end meelemürkidele pühendunud linnapea nimetab lund jumala kingituseks, millega võidelda ei tasu. Ja taevas tundub kinnitavat, et seekord siia telke ei oodata, sest taolist vastasseisu nagu 2004. aastal pole oodata. Väike telklinnak on küll ülemraada juures ja presidendilossi juures, kuid esialgu ei näita need väga suuri ambitsioone omavat.
