Linnar Priimägi: Iga kommentaarikutt teeb oopuse

Õige on ühiskond, kus loetakse rohkem kui kirjutatakse. Meil praegu kirjutatakse rohkem kui loetakse: iga kommentaarikutt paneb pika oopuse püsti, ilma et oleks ühtainustki asjakohast raamatut läbi lugenud, kõik puha omast arust. Just nagu poleks aega lugeda, sest tuleb muudkui kirjutada — nobedad näpud nagistavad arvuti klahvistikul ja jutt valgub üha vaimuvaesemaks.

Ei võta ju surmgi sealt, kust midagi võtta pole! Koguni kõrgkoolides võtab maad inimeste mentaliteet, kes avardavad oma silmaringi tabloidide ja seltskonnaajakirjanduse toel.

Kunagi ütles saksa lavastaja Peter Kupke, kelle assistendina mul oli õnn töötada: kehval režissööril ei ole suuremat õudust kui andekas näitleja — too teeb tema armetud ideed halastamatult nähtavaks. Armutult paljastab ka üldine kirjaoskus meil nappiva lugemuse. Arvuti laotab arvaja harimatuse külmalt letti. Seda nimetatakse demokraatiaks ja sõnavabaduseks. Küllap õigusega!

Lugemisaasta sõnum ei peaks olema: „Lugege ükskõik mida, kasvõi rämpsu!“ Sõnast „lugemisaasta“ ei peaks välja lugema sõna „saasta“. Lugemisaasta sõnum peaks olema: Ad fontes! Allikate juurde! Lugeda olulist. Just harivat lugemist on vaja õhutada, mitte ajaviitelist — ja mitte kehva ainult patriotismist, kuna see pärineb eesti autorilt. Lugemisaasta tulemusel peaks arenema Eesti inimese (ka venekeelse!) võime intelligentselt vestelda olulistest asjadest. Mitte okulaarset lühinägelikkust ei tohiks suurendada lugemisaasta, vaid intelligentset läbinägelikkust!

Üks meie erudiitidest, Villem Alttoa või Ott Ojamaa, väitis kunagi, et haritud inimene loeb päevas kaks tundi ilukirjandust. Need kaks tundi on igaühel igas päevas olemas. Tühja-tähja asemel võiks neid sisustada vaimu- ja hingeharidus.

Lugemus on jälg. Loetud raamatud ei tohiks kaduda kohe nagu kivid kaevu. Non scholae, sed vitae discimus — me ei õpi mitte koolitunnistuse, vaid elus toimetuleku eesmärgil. Milleks me muidu tõlgime ja loeme tarku raamatuid, kui me ei suuda nendest õppida oma elu paremini korraldama? Haritud ühiskond on midagi enamat kui e-riik.

Euroopa kultuuripealinn olgu midagi enamat kui turistilõbustus. Lugemisaasta on sellele tõepoolest kõige kohasem ettevalmistus ja kõige väärikam sissejuhatus.