Andres Raid: Originaal Viinivorstid
Mõnevõrra hämmastav oli lugeda Emakeele Seltsi ettepanekut lugeda aasta
keeleteoks (vrdl. heina- või leivategu) see, et õnnestus sundida kapituleeruma Kofkin, kelle kiirtoidu kioskitel ilutses silt „Originaal Viinivorstid!“. Nüüd enam ei ole. Tegu on tehtud ja võib rahulikumalt hingata?
Paraku vaatab siit rohkem kui keeletegu vastu rõõmus ja parastav ärapanek Kofkinile või kaudselt Savisaarele kui tema sõbrale või konkureerivale vorstipoele kui sellisele. Loomulikult on hüüdlause
vigane… Kui aga kuulata ja juhinduda Eesti Keele Instituudi inimeste koostatud reeglitest, ei pruugigi see nii väga vale olla. Nimelt on sealses ettekirjutuses öeldud pärisnimede kohal, et kui sa pole antud asutusega seotud, näiteks Tartu Ülikooliga, siis võid selle asutuse nime kirjutada
väikse tähega. Kui sa oled asutusega seotud või kasutad näiteks vormi „Rootsi kardinad“
või „Rakvere raibe“, siis tuleb kasutada suurt algustähte.
Seega, kui oled vorsti või putkaga seotud, käib ka suur täht. Olgu, see on vaieldav, kuid olukorras, kus hädad ja ohud palju suuremad, tundub see auto esiklaasilt sinna lennanud suure sitika mahakraapimisena ajal, mil pole kütust ega mootorit...
Meie ametlikud tekstid on sageli sellised, millest pole võimalik aru saada. Meenub paari kuu vanune lugu, kuidas kodanik sai tähtsalt riigiametnikult kirja, millest polnud võimalik aru saada. Keeleinspektsiooni juhataja poole pöördumine selgust ei toonud, sest ka too ei saanud aru,
appipalutud advokaadid pidasid teksti kodaniku enda koostatuks ja pahatahtlikuks irvitamiseks ja emakeele instituudi töötajad tunnistasid samuti, et tekstist pole võimalik aru saada. Keeleinspektsioonist öeldi vaid, et siis saaks midagi ette võtta, kui kiri oleks näiteks vene keeles!
Inimese lollitamine omakeelsete tekstidega, mis otsekui vastavast nonsensi tootmise programmist tulnud (selline on täiesti olemas!), on seega igati aktsepteeritav! Ring oli täis ja selgus jäigi saamata.
Meenub Julia Laffranque selgitus, et tavainimestele ongi näiteks kohtuotsused ja seadused (loe: ametlikud teksid) raskesti selgekstehtavad – huvitav, kelle huvides ja kelle jaoks need institutsioonid siis üldse eksisteerivad?
Meil korraldavad liiklusõnnetusi nii autod, ilm ja libedus, ainult mitte autojuhid. Probleemid on koolidel, haiglatel ja ametitel ning isegi arengutel ja seda olukorras, kus probleem on just inimese peas ja ta kujutab endast ei midagi muud kui vastuolu olemasoleva ja soovitu vahel. Eesmärkide asemel räägitakse meil aina abinõudest ja vahenditest, sest alalõpmata on vaja midagi tõsta, millegi üle mõelda, millegi kallal töötada.
Millegi saavutamist mingiks ajaks kellegi poolt, saavutatu kontrollimist kindlaksmääratud kriteeriumide alusel ning eesmärgi saavutamise eest vastutuse sisseseadmisest pole juttugi. Tingiv kõneviis, kolmas isik ja umbisikulisus koos „äää-ga“ lause lõpus (lause algab „et“-iga) annavad andeks mitte ainult loogika, vaid ka isegi otsesed ortograafiavead tekstis. Viimatiöeldu on eriti ilmne, kui kõrvutada tekste eelmise sajandi 1930ndatest praegustega, kusjuures ülesehituselt ja ähmasuselt ei erine praegused eeskätt just poliittekstid kunagise NLKP kongressidel kasutatust. Nende ehk suurim ühilduvuspunkt ongi nende tekstide mittemidagiütlevus, mis tagab ülimalt olulise ja nimelt vastutamatuse. Kui Shakespeare kirjutas sonette, siis oli seal kindel struktuur – tees, antitees ja süntees.
Meil on selle asemel tees, antitees (kõik on üldiselt hästi, samas aga…) ja siis järgneb mingi sõna otseses mõttes jama, mis võimaldab eelpool öeldut võtta nii, kuis parasjagu vaja on. „Läbi tiheda udu on täiesti selgelt nähtavad selle asjanduse ülihägused kontuurid“ – ilus , mis?! „Täiesti selgelt“ on muide ka üks praeguse aja ülisagedasti kasutatav väljend, mis paraku midagi täiesti selgusetut tähistab, selle paradigma muutmine vääriks aga küll aasta keeleteona äramärkimist, meie ilus keel võimaldab siiani kõike ka selgelt väljendada ja valdavalt negatiivse tooniga tekstide asemele ka midagi positiivset tekitada.
