JUHTKIRI: President Ilves sõitku Moskvasse

9. mail tähistatakse Moskvas ja tõenäoliselt veel sadades linnades üle maailma suure sõja lõppu. Kui viis aastat tagasi otsustas president Arnold Rüütel Moskvasse mitte minna, siis Toomas Hendrik Ilves oleks justkui minemas. Aga ta ootab Venemaalt (ametlikku) kutset.

Moskval on ilmasõja 65. tähtpäeva eel uutmoodi taktika – tänavu nad ei kutsu kedagi 9. maiks Moskvasse, aga ütlevad, et piirid ja uksed on kõikidele riigijuhtidele avatud. Vaid Gruusia presidenti ei oodata Venemaale.

Delfi arvab, et president Ilves peaks Moskvasse sõitma. Sest kaotada pole midagi, on vaid võita, kuigi edu võib saabuda alles kauges tulevikus. Kui isegi siis. Aeg on Venemaaga suhelda. Mitte nagu 1939, vaid nagu kaks riiki teevad aastal 2010. Kui me ise sammu ei astu, siis Venemaa isegi ei kaalu, kas Eestiga suhteid muuta inimlikumaks. Kõigest hoolimata võivad mõlemad pooled küsida: miks me peame nendega suhtlema?

Eestis on aastakümneid korrutatud, et oma geograafilist positsiooni me muuta ei saa ja Venemaa jääb igaveseks meie naabriks. Naabritega pole valikut – nendega peaks püüdma olla sõbralik. Meil pole vaja muud teha, kui Eesti piiri ja väärtuseid kaitstes Venemaaga suhelda. Samme ja sammukesi on püüdnud astuda kõik riigipead, peaministrid ja välisministrid. Üldiselt tulutult. Venemaa on alati soovinud, et meil oleks võimul jõud, kes ka neile meeldivad. Kui demokraatlike valimiste kaudu nii läheb, siis pole midagi parata, aga 1939-1940. aasta tragöödiat ei tohi lasta mitte mingi hinna eest korduda. Ja põhimõtteliselt võib olla ka kindel, et ei kordu.

Kui Ilves läheb Moskvasse, on tal võimalik suhelda inimestega, kes meid muidu kiruvad ja valepropagandaga õnnistavad. Toetust tasub loota ka teistelt sinna sõitvatelt juhtidelt. Delfi ei usu, et riigipea Moskvasse käik koheselt olukorda muudab. Aga me olema astunud sammu ja kuulutanud, et tahame mõistlikke suhteid. Kuigi Venemaa seda tegelikult ju ka teab, peab trummi edasi taguma. Meie võimaluseks on teod, mitte sõnavaht.

Ometi on Venemaa riigipea andnud märku, et Eesti tänase poliitilise eliidiga on keeruline suhelda, vihjates selgelt pronkssõduri saagale. Aga me ei saa lasta suhteid dikteerida venelaste emotsioonidel ja tihti sealsele siseturule suunatud sõnavõttudel. Kui Eesti tahab Venemaaga jääd sulatada, siis avatud hoiak võiks sellele kaasa aidata.