Rain Kooli: Valitsus(ed) tagasi ei astu. Aga võiks!
Eesti poliitilisse kultuuri (ehk oleks täpsem öelda, et “tavastikku”, kultuurist on vast vara rääkida) ei ole eriti kuulunud vabatahtlik tagasiastumine koos oma vigade tunnistamisega. Siiani on Eestis tagasi astunud viis valitsust. Sisuliselt ainsalgi juhul ei ole olnud tegemist puhtsüdamliku kahetsuse ning võimust loobumisega. Vastupidi, vaja on läinud umbusaldusavaldusi ning kõva "käteväänamist".
Ministritega on sama lugu. Värskeimat tagasiastujatki, Maret Maripuud, pidi ajakirjandus tükk aega kangutama, enne kui too nõustus oma kohalt lahkuma. Kusjuures seda, et miski tema süül valesti oli, ta ei tunnistanudki.
Korrektuur poliitilistes tavades on aga miski, mida Eesti hädasti vajaks. See mõjuks nii värskendavalt kui tervendavalt. Kindlasti usaldaks valijad valituid ka tunduvalt praegusest rohkem, kui nood konkreetselt osutaks, et on suutelised peeglisse vaatama ning häbi tundma.
Tõsi küll, Andrus Ansipi valitsus peaks sel juhul praeguseks juba vähemalt korra tagasi astunud olema. 2008. aasta lõpus koostatud logiseva riigieelarve totaalne lagunemine lõppenud aastal olnuks hea võimalus tõelise poliitilise kultuuri loomisega algust teha.
No, lootus sureb viimasena. Kuulutame näiteks 2010. aastad uue, vastutusrikkuse laine alguseks Eesti poliitikas. Ja kui keegi kardab, et (poliitiline) elu tähendakski sel juhul ainult üht suurt valitsustevahetust, siis mina küll ei kardaks.
Alati on ju võimalus valitseda nii, et põhjust tagasiastumiseks ei teki. Käki kokku keeranud valitsused aga näidaku, mida sõnad "poliitiline vastutus" ehedalt tähendavad.
