Raivo J. Raave: Enam pole isegi õiget orgiat

Küsisin oma tudengitelt mõningate XX sajandi filmikunsti suurkujude kohta. Nad polnud kuulnud ei Viscontist, ei Fellinist, ei Antonionist. Luis Buñuelist rääkimata. Keegi polnud kuulnud filmist „Le charme discret de la bourgoisie“, mis mind nooruses koos Fellini „8 ja ½“ ja Alain Resnais’ filmiga „Möödunud aastal Marienbadis“ lausa kummitasid. Muide, ka kuulsas filmiveebis pole keegi seda „Kodanluse diskreetset võlu“ kommenteerinud, hinnanud ega vist vaadanudki…

Aga mis kõige hämmastavam — tudengid ei teadnud midagi ka vene geeniusest Andrei Tarkovskist, kusjuures poolte emakeel oli vene keel. Kas te kujutate ette nõuka aegset vene tudengit, kes ei tea midagi Tarkovskist? Eks ta ole... Nemad aga nimetasid ühe oma lemmikfilmina „Helesinist laguuni“, millest mina polnud midagi kuulnud. Elame tõepoolest katkestuste kultuuris.

Proovisin edasi kirjanduse vallast. Esialgu filmikunstiga seotult. XX sajandi ehk suurimast kirjanikust Thomas Mannist ei teatud õhkagi. Titaanid Gabriel Carcia Marques, Saul Bellow, Isaac Singer olid täiesti tundmatud. Tõsi, Salingeri ja Hemingwayd teati, sest neid õpetatakse koolis.

Nüüdisaja kultuuri iseloomustab ühendava Logose ja logistika kadumine. Kultuur on fragmenteerunud, üles ehitatud erinevatest logeemidest. Selle kultuuril pole enam ühist nimetajat — isegi keeled on erinevad. Logeem on piltlikult ostekui Logose elektron.

Apokalüptiline kultuuur

Kas olete jälginud noorte sõnumeid MSN-is. Täiesti omaette keelepruuk. Ebatsentsuursused on tavapärased ja annavad ilmselt edasi meeleolu: „krt“ ja „tra“. Harva kasutatakse täislauseid, täissõnu tuleb rohkem ette, palju on anglitsisme. Seda ei saa isegi slängiks nimetada. Kusjuures selle kasutamine annab teatud ekstaatilise seisundi. Naljatamisi on seda nimetatud „albaania keeleks“. Mis te arvate, mida tähendab sõnum „c u“? Arvake ära. See on üsna lihtne, aga selle peale ilmselt kohe ei tule.

Nüüdiskultuuri logeem koosneb näiteks sellistest mõistetest ja tegevustest nagu hängimine, SMS-imine, poodlemine, tattoo ja piercing ehk siis kehaaukude tegemine, riiete valimine, refreshing (energiajookide jm joogisegude tarbimine), medikamentide ja soft narko võtmine, week-endin' , relaxing, night-clubbing, surfamine netis jne. Kõike seda ja McDonaldsit nurga taga ning wifit käepärast peavad apokalüptilise kultuuri kandjad enesestmõistetavaks. Kuigi logeemi struktuurid on loogilise äärel ja ähvardavad pidevalt kaduda sotsiaalsesse alateadvuse.

Apokalüpsise kultuuris on palju mütoloogiat: igasugu kääbikuid, võlureid, vampiire, haldjaid, libahunte, libarebaseid jms mütoloogilisi olendeid, kuid terviklikku müüti ei ole. On täiesti vaba käsitlus. Aeg ja ruum ei puhu pilli.

Freak show

Freak show on muutumas ühiskonnas normaalseks. Nüüdiskultuuris ei ole kangelasi — on friigid. Me võime siin meenutada Forrest Gumpi või doktor Lecterit „Hannibalist“, aga ka Tarantino ja David Lynchi kangelasi.

Prantsuse sotsioloogi Michael Maffesoli järgi võib eristada mitmeid apoklüptilise kultuuri gruppe, kel on sarnane maailmavaade, riietusstiil ja käitumistavad; alates punkaritest ja lõpetades geikultuuriga. Maffesoli märgib Dionysose müüdi üleskerkimist, mida ta nimetab küll Dionysose varjuks.

Siin on heaks näiteks söögi ja seksi avalikustamine. Vaadake kui palju telesaateid räägib söögitegemisest, kui palju ilmub erinevaid kokaraamatuid. Terevisioonis on telekokad aukohal. Traditsioonilises ühiskonnas oli ka kokandus salakunst, mida pärandati isalt pojale.
Tänapäeval annab sest ehk pisut aimu superdetektiiv Nero Wolfe’i kokkamine.

Nii söögitegemine kui seks olid seotud teatud rituaalide, tabude ja isegi eksortsismiga ning reeglina privaatsed. Välja arvatud müsteeriumid ja orgiad. Meie ajal ei pane keegi imeks poolpaljast näitsikut päkapikumütsis hesburgerit reklaamimas.

Nüüdiskultuuris õiget orgiat enam polegi. Rio ja Veneetsia karnevalid küll jätkavad seda traditsiooni, aga ikkagi simulaakrumina. On postaeg. Kultuur ise on pealispindne — horisontaalne nihilism on vertikaalse religioosse struktuuri likvideerinud. Keha alateadlik hääl — peab ka muutuma pealispindseks risoomiks, konstanteerib prantsuse filosoof Deleuze.

Nokturnokraatia

Nüüdisühiskonda on nimetatud naiselikuks, aga kas see ikka on nii? Kas pole just mehelikkus see ühiskonnas struktuuri loov element, mille poole ka paljud naised püüavad võttes üle meeste rolle? Võim on mehelik alge, aga mehelik alge on võim. Kratos on ikka isade asi.

Me võime rääkida mehelikkuse inflatsioonist, aga see, mis jääb, pole naiselikkus, vaid sootus. Mehelik alge muutub üldiseks ja võimetuks. Virtuaalne erootika asendab lihaliku, aeglaselt, aga üha kindlamalt. Kas olete pannud tähele, et seks ei müü enam. Miks? Sest ta on virtualiseerunud.

Teisalt kerkib sotsiaalsest alateadvusest tõepoolest spontaanselt üles mitmesuguseid femiinseid mütologeeme, millele meestel pole midagi vastu panna. Näiteks kogu see „Videviku“ saaga vampiirikultus on ju peamiselt naiste tehtud. Selle mütoloogiliste ja dramaatiliste, aga mitte maskuliinselt kangelaslike kihtide esiletõusu võiks nimetada oma öise režiimi tõttu nokturnokraatiaks.

Huvitaval kombel on kadumas just sotsiaalne sugu — gender — ja bioloogilises valitseb seetõttu paras kaos. Õigupoolest saavad mees ja naine meheks ja naiseks ainult ühiskonnas läbi genderliku sotsialisatsiooni.

Kas juba praegu ei ohata, kui vähe on tõelisi mehi ja tõelisi naisi. Meil on inimesed. Või kah-inimesed? Ja siis tulebki appi biotehnoloogia ja elektroonika ning Donna Haraway küborg polegi enam kauge fantaasia. „Mees kui arvuti“ — see kõlab juba üsna normaalselt, kuigi loomulikult vist veel mitte…