Eelnev peaks paika muidugi juhul, kui statistiline keskmine vastaks üks-ühele tegelikkusele. Õnneks nii ei ole. Teie neljaliikmelises seltskonnas ei pruugi kellegagi midagi juhtunud olla. Samas on kusagil keegi, kelle jaoks viimased kaksteist kuud on olnud täielik kannatuste rada.

Fakt on aga see, et statistikaameti andmetel langeb Eestis aasta jooksul mõne kuriteo ohvriks veerand 15-74-aastasest elanikkonnast.

Ohver on vastik olla. Isegi siis on vastik, kui meie ise pole päriselt ohvrid, vaid kujutame ainult ette, mis tunne on. Turvalisusvajadus on üks inimese põhivajadustest. Kui turvalisust ei ole, läheb inimene endast välja, heitub. Hakkab kartma.

Iseasi, kas me kardame seda, mida me tegelikult kartma peaksime.

Kui tallinlastelt oleks lõppenud aasta viimastel kuudel küsitud, milline on kõige ohtlikum paik nende kodulinnas, siis oleks paljud teatanud, et Schnelli tiigi ümbrus. Seda koletu kurikamõrva tõttu, mida kogu meedia nädalate kaupa kajastas. Järgmine oleks tõenäoliselt olnud kas Kopli või Lasnamäe.

Kui naiste käest küsida, millist sorti kuritegevust nad kõige rohkem kardavad, siis räägivad nad pimedate parkide põõsastes luuravatest maniakkidest.

Tegelikult on nii mõrvatud, vägistatud kui ka pekstud saamise oht palju suurem kodu- või peopaiga seinte vahel, tuttavate inimeste seltsis.

Paljude lääneriikide kuritegevuse statistika osutab samas suunas: kuni 80 protsenti inimestest kardab, et nad satuvad jõhkrate kuritegude ohvriks juhuslike inimeste poolt juhuslikes kohtades. Tegelikult pannakse kuriteoliigist sõltuvalt pool kuni kolmveerand nendest kuritegudest toime lähedaste inimeste poolt tuttavates kohtades.

Hirmul on seega kalduvus meie sisemine kompass sassi ajada. Kõige koledam ei ole tingimata sugugi kõige ohtlikum.