Rain Kooli: Neegreid sõimame ise, hümni laulmiseks vajame venelasi

Võtsin uue aasta vastu keset pidutsevat rahvahulka Vabaduse väljakul. Tihedast lumesajust hoolimata oli kõigil mõnus. Pärast ametlikku ilutulestikku võttis lähedal seisnud salk spontaanselt Eesti hümni üles.

See väike, kuid eriti elurõõmus seltskond jäi siiski hüüdjaks hääleks kõrbes, ses ümberringi laiunud mass ei haakunud selle pühamast pühamaga.

Piinlikuks tegi momendi aga fakt, et ilma (vale)häbita eesti keeles hümni laulma hakanud noormehed-neiud olid hetk varem omavahel vene keeles suhelnud. Need vaikijad aga, kes piuksugi ei teinud, olid pesueht eestlased!

See tragikoomiline seik seostus minu jaoks koheselt ühe aastalõpu luuletusega, mille oma suureks üllatuseks koos hea ja parema soovidega telefoni sain. Tuttav saatis aastavahetusel kuuldavasti laiemaltki ringelnud luuleread:

"Tulgu aasta uus,
kus neeger poleks enam tuus,
kus juudil poleks ühtki senti
ja peded ei saaks parlamenti."

Nende reakeste ainuke pluss on suht-koht talutavad riimid, aga see on ka kõik. Ilmselt peab see mingit sorti huumor olema, aga mulle tundub see lihtsalt hale.

Kas see on siis tõesti see ilus ja uhke Eesti rahvas, kes ei saa omaenese hümni ise lauldud, peab aga vajalikuks võõraid rasse ja rahvusi ning oma vähemusi pidupäeval mõnitada?

Enda upitamine teiste mahasurumise abil ei ole iial tähendanud ehtsat jõudu, kindlust või tarkust. See on alaväärsust põdevate luusrite lahendus.