Sellise seisukoha ütles välja Brüsselis resideeruv Venemaa alaline esindaja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni juures Dmitri Rogozin väljaandes Gazeta ilmunud artiklis.

Endiste liitlaste all peab ta usutluses silmas Nõukogude Liidu satelliite — NATOle vastukaaluks loodud Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuulunud sotsleeri riike ja endisi liiduvabariike, kes pidurdavad Moskva ja alliansi suhteid.

„Baltikumi ja Ida-Euroopa riikide russofoobne eliit tegutseb kui jonnakas lapselaps — vanaema kiuste lasen pakasega oma kõrvadel ära külmuda,” selgitas Rogozin.

“Kui ma oleksin Leedu või Läti poliitik-natsionalist, siis ma hellitaks venelaste kogukonda ning kasutaks tema sidemeid Venemaaga oma väikese ja uhke riigi õitsenguks,” kirjutab Vene poliitik.

Tema kinnitusel olevat Balti kolleegid kuluaarides korduvalt põhjendanud oma Moskva-suunalist „vaenulikkust”: kui loobuda Vene-NATO suhete torkimisest, siis lihtsalt kaob väikeriikidele pööratav tähelepanu.

Allianss kaitseb Baltikumi ja endist sotsleeri senikaua kuni on olemas „suure vene karu oht”. Ja kui ohtu enam pole, siis tuleb teha kõik, et läänele jääks mulje nagu Venemaa ähvardaks, kirjutab poliitik.

Selline kulaarides aetav poliitika ongi Rogozini sõnul viinud selleni, et Venemaa ja NATO suhted on praegu hullemad kui nad olid külma sõja ajal.

Allianss kannatab ka ise sellest, et „neelas sellise koguse uusi demokraatiaid alla ja ei suuda neid kuidagi läbi seedida”. Pealegi pole nad Moskva saadiku sõnul midagi tõsist ega sisulist juba olemasolevale NATO sõjalisele potentsiaalile andnud.

„Endised „väikevennad” on hoopis endaga toonud allianssi kaasa oma nägelused ja arveteklaarimised, mida „vanemaid kamraade” sunnitakse nüüd vastu tahtmist klaarima,” süüdistas Rogozin Baltimaid destruktiivses käitumises.  

Ta lisas ka, et 2008. aasta „augustikuine vapustus” tuli Vene-NATO suhetele pigem kasuks ja uue peasekretäri ajal hakkab allianss käituma pragmaatilisemalt ja ettearvatavamalt.

Lõpetuseks märkis Rogozin, et selgelt mõtlevad lääne poliitikud on lõpuks hakanud aru saama, et oht lähtub lõunast, mitte idast.

Ta soovitas “pingutada ajurakke” mõistmaks, et vaid koos suudavad Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit ja Venemaa päästa põhjatsivilisatsiooni poliitilisest lagunemisest ja hukust „uute lõuna kultuuride” surve all.