JUHTKIRI: Meeleavaldajad nagu peata lehmad

Erinevalt peata kanast ei torma peata lehm suurt kuhugi, vaid vajub matsaki sinna, kus peast ilma jäi. Seetõttu leiab Delfi, et see iseloomustab kenasti nii tänase kui ka paljude teiste meeleavalduste korraldust Eestis. Tuimad osavõtjad, asjaarmastajalik tegutsemine ning ei mingit reaalset tulemust.

Samale asjaolule juhtib Eesti Päevalehe võrguversioonis täna tähelepanu ka politoloog Anu Toots: „Lehmade ja sõnnikukoormaga protestimas käimist peab ka õppima. Kui seista lihtsalt loosungitega platsil, ei pruugi see mingit tulemust tuua.”

Sõjas tulistavad snaiprid alati esimesena vastase ohvitsere, mida kõrgemaid, seda parem. Mitte sellepärast, et nii uhkem on, vaid sellepärast, et kui "ajud" kõrvaldatakse, muutub "keha" ehk lihtsõdurite tegutsemine kohe vähem tõhusaks.

Seda tõde ei saa unustada ka meeleavalduste puhul - kui liidrid kodu- ja eeltööd korralikult ära ei tee, muutuvadki meeleavaldused rohkem pullitegemiseks.

Anu Tootsi sõnul on mõjuva meeleavalduse läbiviimiseks ülioluline eelnev lobitöö ja selge konstruktiivne sõnum, mis antakse edasi õigel viisil ning õigele sihtgrupile. Selles kontekstis ei ole iseseisvuse taastanud Eestis pärast 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust edukaid meeleavaldusi eriti korraldatudki.

Nii kummaline kui see ka ei kostaks, üks tõhusamatest "uue aja" meeleavaldustest oli pronksiöö mäss. Olgu selle korraldajate tuvastamise ja süüdimõistmisega kuidas on, spontaanne see kindlasti ei olnud. Korraldajad - kodu- või välismaised, vahet pole - olid osalejad eelnenud lobitööga kõrgelt motiveerinud, sõnum oli lihtne ning tegutsemine eesmärgikindel.

Samasuguseks õnnestumiseks võib laiemas plaanis pidada ka pronksiöö omamoodi vastureaktsiooni, eelmisel aastal korraldatud öölaulupidu "Märkamise aeg". Ka edukate sportlaste rahvarohked vastuvõtmisüritused on head näited sellest, kuidas meeleavaldusi korraldada.