Neeme Katt – palverändur ja nomaad
Neemel on ohvitseri rüht, habe alati aetud, ta on heas füüsilises vormis. Keemiakabinetis on mensuurid, kolvid ja katseklaasid suuruse ning kuju järgi reas – see korrastavat mõtlemist. Segakooris laulmas käies olid tal proovi jõudes sõnad alati peas. Matkapäevikut pidades kirjutab üles ka õhtused ja hommikused temperatuurid ja muud peensused ning mäletab neid veel aastate pärast. Peab kinni instruktsioonidest. Kui matkal said kõigil seljakotid märjaks, võttis Neeme ainsana oma kotist välja kuivad sokid – tema oli need kilekotti pakkinud!
Peale selle on ta väga hea fotograaf, heade fotode saamiseks tassib mägedesse suure ja raske filmikaamera kaasa.
Lisaks on Neeme sünnipärane pedagoog. Tal endal on kolm väga erineva iseloomuga last ja nende peres suheldakse igaühega neist omamoodi, saadakse hakkama ka lapsega, kes ei käi päris nööri mööda.
Täidab ainult arukaid korraldusi
Võrdlus ohvitseriga näib Neeme Katti üllatavat. Ütleb napilt, et täpsus on ju viisakus. Ohvitseri tüübiks ta ennast ei pea, sest tahab õhtuti koju pere juurde jõuda, mida ohvitserid endale tihti lubada ei saa. Teiseks on tal sõjaväelase jaoks halb omadus täita ainult arukaid korraldusi. Ja veel ei salli ta täpsusega liialdamist. Näiteks töökavade tunniajalise täpsusega kirjapaneku nõue tapab tema arvates pedagoogika: „Ei ole vaja reguleerida asju, mis alluvad iseregulatsioonile ja mõistusele.”
Mis ohvitseriloomusesse puutub, siis lapsena „Nelja tankisti ja koera” vaadates tahtis ta tõesti tankistiks saada, aga hiljem huvitasid kosmonaudi ja astronoomi amet palju rohkem. Õpetajaks ei tahtnud ta mingil juhul, sest õpetajate laps oli raske olla. Aga kuna pedagoogiline praktika meeldis, sai temast ikkagi õpetaja.
Selle võtab omaks, et tuleb rühma (matkagrupi, klassi, jalaväerühma) juhtimisega hästi toime. Meeldib just väiksem rühm. „Suures koosluses muutuvad inimesed lihtsalt nägudeks, aga mulle meeldib olla omade keskel.”
Elu on matk
Küsimusele, mis on elu mõte, vastab Neeme Katt: „Elu on matk. Ma ei matka selleks, et kuhugi välja jõuda, vaid selleks, et minna. Elus on samamoodi: oluline pole lõpp-punkt, vaid teekond ise. Matkamiseks on vaja varustust, plaani ja kaaslasi. Elamiseks on samuti vaja teatud „ettevalmistust” (haridust) ja inimesi, kellega koos oma teed käia. Et kuhu jäävad kõrged eesmärgid? Kui suudad oma lapsed nii üles kasvatada, et nad elus hakkama saavad, pole kõrgemaid eesmärke vajagi. Ja õpetajana – kui annad oma õpilastele midagi kaasa, olgu siis teadmisi keemiast, matkapisiku, väärtushinnanguid või midagi muud, siis sellest piisab.”
Neeme on väsimatu matkamees. Tema kodulehel on viimase suurema matka, Annapurna ringi päevik. Seal on paeluvad kirjeldused Nepali inimeste elust: kuidas naised tavaliste haamritega kive puruks taovad ja nii teedehituseks killustikku toodavad, kuidas mehed kannavad teedeta piirkondades peapaelaga mägedesse ehituspalke, turistidele joogivett, toitu, ka voodeid, bensiini priimustele jms. Päevik kirjeldab värvikalt, kuidas maoistlik rühmitus mägiradadel turistidelt revlutsiooni heaks maksu korjab jne. Kõiges on täppisteadlase detailitäpsust.
Ühiskonnateadlane Zygmunt Bauman on kirjutanud, et modernistlik inimene on nagu palverändur, kelle elu on teekond tõotatud maale, postmodernistlik inimene aga elab kui nomaad, kelle elu on retk ühest laagripaigast teise. Neeme on ühelt poolt palverändur, sest tal on selged sihid, aga matkakire poolest nomaad.
Jõgeva ühisgümnaasiumi aastapäeva aktusel kultuurimajas pälvis Neeme Katt tohutu aplausi. Hiljem vilistlaste koosviibimisel soovis pea iga vastutulija temaga rääkida, nii ei jõudnudki mees tantsusaali ega õpetajate peolauda. Kui viimaks kell pool kolm öösel puruväsinuna voodisse vajus, ei tahtnud uni kuidagi tulla – meenus nii palju head, mis 25 õpetaja-aastaga läbi elatud!
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
