Isikliku ravikindlustuskonto omamise kõige parem külg oleks isikliku vastutuse kasvamine. Mida tervisthoidvamad on inimese eluviisid, seda vähem peab ta tarbima tervishoiuteenuseid ning seda vähem kulub raha tema ravikindlustuskontolt. Süües-juues ebatervislikult, suitsetades ning liikumisele käega lüües valiks inimene sel juhul teadlikult suuremad väljamaksed oma kontolt.

Nii on see aga ainult teoorias. Tegelikult ei ole elu õiglane ega matemaatiliselt mõõdetav. Paljud väga tervislikult elanud inimesed on mingil hetkel raskelt haigestunud, kusjuures ka haigustesse, mida traditsiooniliselt on peetud n-ö elustiili-haigusteks. Samas teab ajalugu ka lugematuid hedoniste, kellele üksi pahe pole võõras olnud ning kes on rõõmsalt oma 100. sünnipäeva tähistanud.

Pealegi näitavad uuringud, et tervislikud eluviisid on pigem kõrgemapalgaliste ning haritud ühiskonnagruppide privileeg. Vaesemad ning vähem haritumad ei saa või ei taha oma tervisesse vajalikul määral panustada. Ehk siis hetkel on ravikindlustusse tehtavate sissemaksete poolest kõige ebavõrdsemas seisus need heade sissetulekutega ning tervete eluviisidega kodanikud, kes raviteenuseid sisuliselt ei tarbigi.

Samuti on liiga nurgeline mõte isikliku kindlustuskehtivuse aastasestpiirangust. Niinemaa kujutluse kohaselt finantseeritaks üle aastakestev ravi nimelt kas riigieelarvest või kontoomanike solidaarsetestpanustest. Samas ei arvesta selline süsteem tõsiasjaga, et esineb kakallist ravi nõudvaid äkilisi haigusi, mis võivad ka priskema ravikontokiiresti tühjaks imeda.

Kristjan Niinemaa ideed ei ole vaja kohe lennust alla tulistada, kuid enne lõplikku arutelu oleks seda vaja kõvasti lihvida. Üks mõtlemisainet pakkuv aspekt on võimalike väljamaksete teema. Delfi leiab, et tervislikke eluviise peaks inimestele ju mingit pidi ka kompenseerima. Mis rõõmu on sellest, et inimene sureb, omades rahast pungil ravikindlustuskontot?