Kuigi teineteist leidnud keskerakondlastele ja sotsidele meeldiks leppe teemal kindlasti rõõmu- ja kiiduhõiskeid kuulda, on iga kodaniku õigus ja kohustus lepitut kriitilise pilguga uurida.

Käesolev koalitsioonilepe sobiks oma hinna, pealiskaudsuse ning argumenteerituse puudumise poolest peaaegu et Guinnessi rekordite raamatusse. Austusest kasvõi Keskerakonnale ning sotsidele hääle andnud valijate vastu oleks ju võinud leppesse kirja panna ka mõned punktid, mis oleks öelnud, kust võetakse raha kõigi kenade lubaduste rahastamiseks.

Praegu on meil võimalik lugeda ainult ilusat nimekirja lubadustest, millest kõigi jaoks püksirihma pingutaval Tallinnal kindlasti raha ei ole. Linnakodanikku ei rahusta koalitsiooniläbirääkimistel osalenud Mailis Repsi eileõhtune väide, et "linna laenuvõimalused ei ole sugugi kõik ära kasutatud".

Suure osa koalitsioonileppest moodustavad aga hoopis poliitilised avaldused ning visioonid, mis ei peaks üht linnavalitsuse juhtimist vähimalgi määral puudutama. Valitsus on loomulikult ära teeninud nii suunanäitamise kui kriitika. Siiski oleks palju tulemuslikum, kui linnavalitsus tegeleks teemadega, mis reaalselt tema pädevusse kuuluvad.

Koalitsioonilepe ei luba midagi eriti head ei Tallinna linna valitsemiskultuuri ega linna tuleviku osas. Ikka needsamad ümmargused ja majandusliku katteta lubadused. Ikka seesama Tallinn versus Toompea -mäng. Ikka seesama pirukas, mis küpsetataks nagu linlasele, aga millest hoopis erakondlikud funktsionärid rasva lähevad.