Andres Paling: Isatunne läbi pangaülekande
Eestis on tuhandeid isasid, kes saavad oma isatunnet väljendada ainult läbi pangaülekande ja korra kuus mõnetunnise kohtumisega mängunurgas või loomaias. „Onu isa“ on laste suus päris levinud väljend. „Laps on rohkem ema oma“, „lastel on nüüd parem isa“, selliseid väljendeid loeme aga ajalehtedest ja portaalidest, kuuleme seltskonnas.
Majandusbuumi tipus oli Riigikogus arutusel uue perekonnaseaduse eelnõu. Riigikogus toimuvas arutelus keskenduti esimesel lugemisel ainult materiaalsetele väärtustele (abikaasade lahusvara!), ühtegi küsimust ei tulnud saalist teemal „mis saab lastest?“ Jätkugu kõik peale lahkuminekut samamoodi nagu viimased kuuskümmend aastat: 1) laps emale, 2) elatis isalt.
Kui see isa on ikkagi hea ja tore, vastutustundeline isa, siis tahab ta aega-ajalt lapsega aega veeta. Kui lapse ema tahab, siis laseb ta sellel juhtuda. Kui ei taha — ei lase. Lapse isa võib sellises olukorras kohtusse pöörduda, aga protsessid kestavad aastaid ning nende vältel laps ja isa põhimõtteliselt ei kohtugi. Kohtusse pöördunud seaduskuulekas isa määrab endale sisuliselt pikaks ajaks lähenemiskeelu.
Kaob nii suhe lapsega kui ka raha. Mehed kulutavad kümneid tuhandeid advokaatidele, et saada väike osakegi sellest, mis neile seaduse järgi kuulub: võrdsed õigused ja kohustused. Ja kohtulahendiks on tihtipeale “helde” võimalus, et isal on näiteks kord-kaks kuus võimalik oma lapsega paar tundi koos olla. Algul ka mitte kahekesi (sest laps on isast võõrdunud), vaid järelevalveametniku juuresolekul. Ja alati on muidugi võimalus oma last läbi lasteaia värava vaatamas käia.
Unustatakse, et isa kogemused, suhted, teadmised, tema kuju on lapse sotsiaalne kapital, mida rahas ei mõõda, aga elus läheb vaja oi-oi kui palju. Maksmata raha saab välja nõuda, suhtlemiseta aastaid ei asenda millegagi. Ühiskonda ei saa üles ehitada ainult materiaalsetele väärtustel toetudes. Kui me ei täida materiaalset kesta muude väärtustega, vajub ehitis kiiva.
Eelmise aasta algul said kokku neli meest, kes mõtlesid teisiti kui rahva peegel Riigikogu. Isade ühendusena (MTÜ Isade Eest) mindi Riigikogusse ettepanekutega. Nende sisu oli: seadus peab selgelt tagama vanemate õigused ja kohustused, sealhulgas vanema ja lapse suhtlemisõiguse. Formuleerisime oma ettepanekud ka seaduskeelde ja kohtusime riigiametnikega.
Mõlemale poolele andis koostöö midagi uut. Bürokraatlikus keeles arendasime me osalusdemokraatiat ning enamus meie ettepanekuist (sealhulgas säte vanemate võrdsetest õigustest ja kohustustest) jõudsid eelnõusse, mis praegu on Riigikogus ja ootab pääsu istungitesaali.
Tänaseks on ühendus ka oma tegevuse käima saanud. Oleme andnud nõu ja tuge pereprobleemidega silmitsi seisvatele meestele, osaleme mitmetes riigistruktuuride loodud töörühmades, käime esinemas erinevatel ümarlaudadel ja seminaridel. Muide, seda kõike täiesti tasuta. Suureks tunnustuseks peame, et ühe maakonna naisliit kutsub meid oma isadepäeva üritusele, kus lisaks naiste poolt valitud auväärsele aasta isale, antakse sõna ka meile.
7. novembril Tallinnas Kaubandus-Tööstuskojas kell 11 (registreerimine www.isad.ee) toimuvale isadehommikule oleme kutsunud isasid, riigiametnikke, kohtunikke ja kõiki kodanikke, kes on huvitatud sellest, et lapsed ja isad teineteist tunneksid ja toetaksid.
Otsustajatele-nõuandjatele ütleme — kellelgi meist pole valmisretsepte, ka teist sõltub isa ja lapse suhe. Inimsaatusi ei saa otsustada copy/paste meetodil, iga juhtum on eriline. Ainult seadustest ei piisa, neid on vaja ka inimlikult rakendada. Lastega seotud kohtuasjad pole kinnisvaravaidlused, need mõjutavad meie kõigi tulevikku. Kui kasvab üles põlvkond, milles määravamaks kujunenud osa on kasvanud ilma ühe vanemata, siis on meie riigi tulevik tume.
Isade Ühendus soovib, et olukorras, kus Eestis elab ca 40 000 last ilma isata, igas kuus lahutatakse umbes 300 abielu ja vabast kooselust ilma ühe vanemata jäävate laste arvu ei tea keegi, oleksid ühiskond ja riik ikkagi jätkusuutlikud. Maksumaksjate hulk väheneb niigi pidevalt, pole mõtet toota juurde uusi erakuhingega edumehi ja –naisi.
Meestele anname ise nõu. Mis siis, kui mees ikkagi ei taha jääda passima lasteaia värava taha? Siis tuleb minna lastekaitseametniku jutule, kes reeglina on naine. Kui ka seal kokkuleppele ei jõuta, minnakse kohtusse, kus kohtunik reeglina on naine. Kui seal ei jõuta esimesel istungil kokkuleppele, siis määratakse lepitusmenetlus, kus lepitaja-psühholoog on reeglina naine. Kõik need inimesed teevad oma tööd oma koolituse ja parimate arusaamise kohaselt ja kutsuvad meest mõistmisele.
Naiste ühisrinne, mõtleb mees ja mingil määral on tal õigus. Kuid tegelikult on see kogu ühiskonnas levinud arusaam, mis nende inimeste kaudu väljendub. Samas peab mees mõtlema mitte vaid endale, vaid esmajoones lapsele ja samamoodi peaksid mõtlema ka kõik need riigi poolt seatud ametimehed (vabandust,- naised), kes mehega suhtlevad. Loobuda ei tohi, just lapse pärast. Eesmärk pole võita kohtuprotsesse, vaid olla väikesele inimesele kasvamisel toeks.
Teile võib kogu süsteem, mis teie ja lapse kokkusaamist otsustama hakkab, imelik ja hirmutav tunduda, aga kui te ise ei ole visad, siis kaotategi oma lapse. Elu lõpuks jäävad teist järele vaid pangaülekannete koopiad ja tühjad pudelid, halvemal juhul ainult viimased.
