JUHTKIRI: Naine luuser nii või teisiti
Üks oluline põhjus naiste ja meeste keskmiste sissetulekute erinevuseks on, et nn madalapalgalised ametikohad on Eesti traditsioonis valdavalt naiste käes. Millal te olete näinud meessoost kassapidajat, koristajat või lasteaednikku? Samas ei seleta see sama tööd tegevate naiste ja meeste palgavahet, millest majandusfoorumi raport räägib.
Sama töö eest vastavalt soole erineva palga maksmine näitab Eesti tööandjate lihtlabast seksistlikku suhtumist. Meest peetakse ikka perekonnapeaks, kellele peabki rohkem maksma. Meest peetakse ikka võimekamaks ning tasakaalukamaks, mille eest ka teenitult kõrgemad palganumbrid. Meeste puhul oodatakse ikka, et nad "ei vea tööandajat alt" ka lapse haiguse puhul - jällegi põhjus kõrgemaks palgaks.
Meedia poolt Eesti valvefeministiks muudetud Barbi Pilvre nentis äsjast uuringut kommenteerides, et ka naised ise on oma madalapalgalisuses süüdi, kuna ei julge rohkem küsida ning nõustuvad ka viletsamate tingimustega.
Pilvre seisukohta kinnitas selle aasta märtsis Delfile ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv. Tema sõnul ei esita naised üldiselt sooliselt ebavõrdse palga kohta kaebusi, kuna nad ei saa aru, et tegemist võiks olla diskrimineerimisega.
Samas ei pruugi naised sugugi isegi teada, kui suur on konkreetse töö eest meeskolleegidele või üldse töökaaslastele makstav tasu. Siin põrkame me kokku Eestis tööturu eripäradega.
Nõrkade ametiühingute ja kauboilike tööandjate riigis on palk enamjaolt juba töölepingus salastatud infoks kuulutatud. Kolleegidki ei kiirusta oma palganumbreid kõva häälega kuulutama. Ühtlustamisnõuded võivad nimelt kiiresti lõppeda sellega, et madalamate palkade tõstmise asemel kärbitakse kõrgemaid allapoole.
