Lahendus. Ma arvan, et me peaksime jätma inimesele võimaluse ka töötuskindlustushüvitist saades kõrvalt raha teenida. Teisalt peaks inimesel olema võimalus saada töötuskindlustushüvitist, kui tema palk langeb alla teatud taseme, aga tööd veel on. Idee on toetada iga hinna eest tööl käimist, sest tööle tagasi minek on raske, oi, kui raske.

Inimene ei jäta samas ka pakutavat tööd tegemata, ta teeb selle lihtsalt nö mustalt ära. See on inimese loomuses ja see on arukas — kui on võimalik saada, siis saa. Riik aga peab toetama ausalt saamist, legaliseerima selle saamise. Meie ei kaota sellest midagi, aga võidame saadavad maksud. Töötu on ju oma tööturaha välja teeninud ja inimesed peavad olema solidaarsed (küll mitte liiga solidaarsed) ning solidaarsussüsteem eeldabki teiste toetamist ka siis, kui me ise abi ei vaja.

Kui kaua siis maksmine peaks käima? Arvutame välja inimesele maksimaalselt kuluva rahasumma. Võtan kalendrikuu aluseks 30 päeva. Meie töötukindlustus eeldab lihtsamaks arvestamiseks, nagu töötaksime 30 päeva kuus. 180-päevase hüvitise puhul 100*0,5 (180-100)*0,4=50+32=82 päeva täisraha, st 82/30 ehk umbes 2,7-kordne ühe kuu palk. 270-päevase hüvitise puhul 100*0,50+(270-100)*0,40=50+68=118, st 118/30 ehk umbes 3,9 kordne kuupalk ja 360-päevase hüvitise puhul 100*0,50+(360-100)*0,40=50+104=154, st 154/30 ehk umbes 5,1-kordne kuupalk.

Maksmine peaks siis käima senikaua, kui on raha välja makstud ning ei ületaks hetkel maksimaalselt kehtivaid norme ühe kuu kohta. See tähendab küll seda, et kui inimene hakkab varem saama hüvitist, siis tulevikus saadavad summad vähenevad hetkel saadava raha arvel.

Samuti teeks ma võimalikuks hüvitiste saamise kõikide töölt vabanemiste puhul. Muidugi on halb, kui töötaja läheb töölt ära ja saab veel hüvitist ka, aga ka tema on inimene. Samas lõppevad hüvitised teatud hetkel ära, mis ei motiveeri lõpmatuseni töötu olema.