JUHTKIRI: Reformierakond vajus kokku

Peaminister Andrus Ansip teeb õigesti, et rõõmustab kõrge valimisaktiivsuse üle. Nii peabki, sest ühegi muu valimistulemuse üle pole tal parteijuhina põhjust rõõmu tunda. Päris välja Reformierakond pildilt ei kukkunud, aga värskest energiast on neil puudu rohkem kui osatakse arvata.

On teada, et võimul olles on üldjuhul raske kohta hoida. Tõsi, Keskerakond kukutas nüüd ka selle müüdi. Riigi tasemel on seis alati kriitilisem, eriti vaadates, kuidas Ansip on majandusprobleeme eitanud, edasi lükanud või pehmemaks rääkinud.

Sellest hoolimata oleks Reformierakond pidanud kohalikele valimistele tulema programmidega, mis on mõistetavad ja argised. Ma armastan -kampaania oli pragmaatilisse ajastusse mittesobiv ja ebaloogiline. Kõige iroonilisem (või küünilisem) näide on loosung „Ma armastan Lasnamäed“ (ja kindlasti ka mõningad teised omavalitsused) — sest tegelikkuses koliks umbes 50 protsenti lasnamäelastest sealt esimesel võimalusel minema.

See on kampaania vormiline häda, millest Reformierakonna sees ka palju räägiti, aga kurtidele kõrvadele.

Kahjuks ei konkureeri meie poliitilises elus ainult põhimõtted ja erakonnad, vaid eelkõige isikud. Reformierakonna nõrgimaks lüliks oli Tallinnas Keit Pentus. Ta on kahtlemata tubli ja ambitsioonikas ning väga õppimisvõimeline, aga tal puuduvad esialgu kõik eeldused suureks läbilöögiks. Kuna Reformierakonna sees polnud Tallinna linnapeakandidaadi valimiseks konkurssi (ja tegelikult polnud ka avalikke huvilisi), siis lükatigi püünele edasipüüdlik, kuid Edgar Savisaare või Mart Laari kõrval konkurentsivõimetu poliitik.

Delfi oletab, et Keskerakonna võidu pealinnas tegi libedaks just Reformierakonna sisutühi kampaania ja küsitava võimekusega linnapeakandidaat. Kui Urmas Paet ei soovinud kommunaalpoliitikas kaasa rääkida, oleks nad võinud “sisse värvata” inimese, kel on nime, sõnadel kaalu ja tegudes ambitsiooni. Kuskil pole ju öeldud, et värskeid liikmeid ei tohi linnapeakandidaadiks seada, pealegi on samasugust taktikat Eesti poliitikas varemgi katsetatud.

Hoolimata peaministritoolist on Reformierakonnal käes keerulised ajad, sest nende valitsemisega ollakse rahulolematud. Õhus on küsimus, kas nad leiavad vaimuenergiat uueks tõusuks ja värskete inimeste parteisse meelitamiseks. Reformierakonna tänane nägu on väsinud ja ühetooniline. Värskest energiast pole haisugi.