Surmahirmus on paha elada
Kui eestlane sureb välja, siis ta sureb, miks see peaks hirmus dramaatiline olema? Nagu maakeral oleks vähe taime- ja loomaliike välja surnud. Mis ilmaime see eestlane siis on, et ta ei tohi välja surra? Miks me peaksime teda vägisi elus hoidma nagu mälestust Leninist, Jeesust või muumiat Hollywoodi filmis? Ma küll ei tea, kas see mõte on mäss mässu pärast ja iga hinna eest või on asjas ka sisukamat tuuma. Äkki on?

Esimene, mis pähe kargab, on, et surmahirmus on paha elada. Elades ei pea nii palju mõtlema surmale, vaid sellele, kuidas elada, olgu seda elu jäänud siis vähe või palju. Samas võiks surmateadmine või -tunne kuskil kõhukoopas ju kogu aeg olla, aga mitte paanika. Väike surmamaitse annab elule vürtsi. Kui surmamõtetega aga elu üle pipardada, ei ela mõnusalt.
Selle teema vaatlemisel tuleb pähe paar lisaaspekti. Kes need eestlased on? On sellised üldse olemas? Hea küll, keel justkui on. Aga rahvas on vist ikka väga susapusa teiste rahvastega läbi kasvand. Eesti rahvusega on väga segane ja hajus lugu. Peeglisse vaadates ei tundu ma endale väga tüüpilise eestlasena ja ka mu nimi ei tundu väga eesti nimena. (Mitte et ma liiga hästi teaks, kes see tüüpiline ürgeestlane on.) Aga kelleks muuks ma end ikka pidama peaks kui mitte eestlaseks? Iseasi, kas selle identiteedi küljes kramplikult peab rippuma. Hea küll, olen eestlane, aga küllap ka ivake venelane, sakslane, rootslane ja võib-olla minu puhul tuleks leida mingeid kaugemaid juuri ja juurikaid. Mis sest siis lahti oleks, kui see minusse kokku korjatud geneetiline pagas uuesti ilmapidi laiali puistuks? 

Seega – mingitpidi, geneetiliselt, me ju surra ei saa, sest assimileerudes läheme ikkagi kuhugi edasi, ja kui uskuda Jungi, siis võtame minnes, alateadvuses, kaasa ka tuuma oma muinasjuttudest ja tuhande- või viie tuhande aastase elukogemuse siit Läänemere rannalt. Kui ka sõna „eestlane” minevikku kaob.

Lastagu väärikalt surra
Kas ma hakkaksin tõrkuma selle vastu, et ma ise ükskord suren? Nojah, tõrkuda ju võib, aga totter nagu. Miks peaks siis rahvuse puhul asi teisiti olema? Kui just rahvas maha notitakse, on iseasi, aga kui ta lihtsalt hääbub ja seguneb?

Ja vaat see hääbumine on üks veider värk. Kõige suurem nutulaul käib enamasti eesti keele võimaliku kadumise pärast. Aga keeled on erakordselt vintsked. Ja mõned rahvad ka. Juudid, mustlased. Ei kao baskid kuhugi, isegi kui ETA justkui äraspidiselt omadele visalt vett peale tõmbab. Seal on muidugi see, et kui rahvast on vähe järel, kuidas siis hoida, et asi ei läheks virilaks kätte. Nagu aborigeenidel Austraalias või indiaanlastel Ameerikas. Vahvad rahvad iseenesest, aga ma ei tea, mis nende olemise nii virilaks teeb. Vist see hirmus päästmine kõrvalt ning nutt ja hala ja kintsukaapimine. Võib-olla peaks neid pigem aitama surra ja seguneda.

Tjah, mingitest valudest vist surma puhul tõesti ei pääse, olgu tegemist inimese või rahva või keelega. Kõrvalt vaadates tundub, et suure elushoidmise ja aitamisega võetakse surijalt väärikus. Nii nagu indiviidilt, nii ka rahvalt. Eutanaasia, mis Hollandis on inimestele lubatud, võiks olla lubatud ka rahvastele. Et surija saaks surra väärikalt. Võib-olla isegi mõnusalt. 

Tunda end väljasureva rahvana või väljasurevas keeles kirjutava kirjanikuna – see võiks ju omamoodi päris tore tunne olla. Või ei? Kirjutamisisu see mõte mul küll vähemaks ei võta. Ega eluisu.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid