Alati on viidatud 2001. aastal sõlmitud lepingule, mille järgi see lihtsalt pole võimalik. Kuidas aga kõik nüüd, pärast 8 aastat kestnud ebaõnnestumisi, äkki õnnestus?

Keskerakond on ka varem lubanud vee hinda kontrolli all hoida. Mis on tulemused? Heimar Lengi lubadus 2002. aasta valimistel andis tulemuseks 14-protsendilise hinnatõusu 2004. aastal. Valimislubaduse täitmine 2003. aastal hinnatõusu ärahoidmiseks oli tegelikult kahjuliku lepingu pikendamine aastani 2010. Lepingu muutmisel 2007. aastal ütles Edgar Savisaar, et tallinlased võivad linnavalitsusega rahul olla, sest vee hind tulevikus enam nii kiire tempoga ei kasva. Kuid juba 2008. aastal oli tõus 11,7%, mis oli viimaste aastate suurimaid kasve.

Keskerakond on pidevalt välja öelnud, et tänases halvas olukorras on süüdi Tallinna Vee erastamise ajal linnapea olnud Jüri Mõis. Tegelikult algatas vee-ettevõtte müügi hoopis Keskerakond ise.

Praegune linnapea oli siis volikogu esimees ja erastamist palgati läbi viima juba tol ajal Keskerakonnale sõbralik ettevõte Suprema. Hetkel, kui algas erastamine, vahetus võim ning opositsiooni sattunud keskerakondlased olid sunnitud hääletama enda algatuse vastu. Jüri Mõisa plaan nägi ette lühema aja jooksul suuremat hinnatõusu ning 2006. aastaks kanaliseerimistööde lõpetamise. Lepingu pikendamine Savisaare poolt 2003. aastal lükkas kanaliseerimistööd edasi 2010. aastani ja võttis võimaluse veefirmale survet avaldada ning uuesti läbi rääkida.

Huvitav on see, et isegi 2008. aasta vee hinna kasvu põhjendades viitas linnavalitsus taas Jüri Mõisa pahategudele, kuigi vahepeal oli Keskerakond kahjulikku lepingut juba kaks korda pikendanud.

Ajalugu näitab, et vee hinna tõusu peatamine on kahjuks valimistrikk, mis mõjub kõige rohkem aasta. Iga selline trikk maksab aga sadu miljoneid kroone ja tuleb kas otseselt või kaudselt tallinlaste taskust.

Linnaelanike seisukohalt oleks mõttekas Tallinna Veele kuuluv vee- ja kanalisatsioonitorustik linna omandisse tagasi võtta. Täna rahastab Tallinn nagunii torustiku ehitust. 2008. aastal moodustas Tallinna Vee panus 300 miljoni krooni suurusest investeeringust vaid 9%. Suuri rahalisi kohustusi see juurde ei too, küll aga annab võimaluse avada veeturg kõigile pakkujatele ja seeläbi kontrollida vee hind.