JUHTKIRI: Pangad jätavad meid pensionita
Swedbanki pensionifonde usaldasid sajad tuhanded Eesti töötajad, kes püüdsid läbi sammaste muuta oma tuleviku kirjumaks ja mitmekesisemaks. Headel aegadel ei mõelda kaotustele, eriti, kui pangatöötajad tutvustavad graafikuid, kus kõik vaid tõuseb. Rääkimata, et meie kommertspankades on pankade võetavad teenustasud kõrgemad kui paljudes naaberriikides. Ka sellele ei pööranud keegi tähelepanu. Sest kõik näis pimestavalt ilus.
Pill tuleb pika ilu peale, ütleb vanasõna. Swedbank žongleeris hoiustajate rahaga neile kindlasti parimat soovides, aga välja kukkus nagu alati. Sadade miljonite taga on küsimärgid ja ettevõtted, kuhu raha investeeriti, on jätnud paljudele meediatarbijatele aastate jooksul kergelt küsitava mulje.
Lisaks on hädas ka sajad GILDi panustanud Eesti rikkurid, kes on samuti ilma jäämas sadadest miljonitest. Tõsi, juriidiliselt on praegu võimalikud variandid ehk pankurid püüavad imet teha, aga sisuliselt tuleb ka GILDi suunast kõrbelõhna.
Delfi küsib, et kes vastutab ebaõnnestunud investeeringute eest. Sellele on lihtne vastat - pank vastutab ja kuskil maailmas, eriti kriisi ajal, pole tulu ja kasum garanteeritud. Õige vastus, aga siit tekib uus küsimus: kas Swedbanki investeeringud olid loogilised ja lähtusid vaid kliendi huvides tehtud otsustest? Kuidas mõõta liigset riskeerimist?
Tahaks loota, et nii see on, aga veel rohkem tahaks teada, mida arvab meie edukate pankurite investeeringutest finantsinspektsioon. Kuigi finantsjärelvalve on nabanööri mööda seotud kõikide meie kommertpankadega, peaks nad palju jõulisemalt endast märku andma (loe: kaitsema hoisutajate huve). Suurte ja seni usaldusväärsusega säranud pankade fondid ei tohi olla nagu õnnemäng. Pensionifondid müüvad ainult usaldust. Kui seda kuritarvitada, võivad sõlme minna ka teised allüksused.
