Loomulikult ja teadlikult on pealkirjas loogikaviga, sest Evelin Ilves ei saa kunagi oma ametist tagasi astuda. Delfi pealkirja mõte on see, millest on esileedi puhul räägitud juba aastaid – ta peaks hoidma madalamat joont ja lähtuma eelkõige presidendi ning riigi huvist.

Ja kui ta leiab teemasid, millega minna meie lapsi, arste ja mehi ravima, peaks ta konsulteerima spetsialistidega. Nendega, kes näeks esimese lause ja emotsiooni taha; nendega, kes oskavad vahet teha taluperenaise ja esileedi sõna kaalul. Võitlus transrasvade, kommitehase ja eesti ajakirjandusega pole ta esimene kodusõda. Senisest kriitikast pole ta õppinud, nagu ka ta pole eriti kuulanud presidendi ja nõuandjate soovitusi.

Delfi ei taha, et amet annaks inimestele tiivad ja kõikvõimsa tunde. Veel mõni aasta tagasi oli Evelin peamiselt pliidi taga ja säiltas keha ning hingega väärtusi, millest Eesti memmed on aastasadu kinni hoidnud. Paari kuuga, mil just ajakirjandus tegi Ilvesest riigipea, kehastus ka proua suurilmatüdrukuks. Just amet on Evelin Ilvesele kinkinud diktaatoriprouadele omased tiivad. Seletamatul kombel ei mõista avalikkus ühtegi ta algatust ja initsiatiivi. Võimalik, et rahvas on harimatu. Samas on ka võimalik, et ta enda mõtted on kauged ja ülemäära elitaarsed.

Kommiskandaal on tingitud Kadrioru ülbusest, analüüsivõimetusest ja suhtekorralduslikust suutmatusest. Nad kas ülehindasid proua sõnajõudu või alahindasid publikut. Kadriorg on asunud vabanduste-selgituste asemel vasturünnakule. Aga miks? Kas tõesti keegi ei suuda kantseleis objektiivselt olukorda hinnata ja mõista, et paberis või eetris olnud sõnad pole välja mõeldud ja džinni purki tagasi ei aja.

Delfil on kahju presidendist, sest kommiskandaali pole ta küll ära teeninud. Nagu ka kommivabrik, kelle tööle pole üle 100 aasta olnud ühtegi etteheidet. Me ei tea, kelle poole pöörduda, aga keegi peaks esileedi mõttelendu pidurdama. Vägisi tundub, et isegi presidendi sõnad jäävad talle nõrgaks.