JUHTKIRI: Estonia tõde põletab poliitikuid
Kümnete teise sama suurte või väiksemate katastroofide puhul sellist küsimust pole. Või vähemalt ei esitata seda nii kategooriliselt nagu Estonia puhul.
Delfi ei võta hinnata, miks laev uppus ja sajad inimesed leidsid Läänemere põhjas teenimatu surma. Küll on asjatundjate juttu lugedes põhjendatud küsimus, kas Eesti, Soome ja Rootsi on ikka teinud kõik neist oleneva, et selgitada välja õnnetuse tegelikud asjaolud ning meie lähiajaloo ühe traagilisema õnnetuse kõige peamine põhjus.
Millegipärast jääb mulje, et igale riigile on Estonia ebamugav teema ja sellega tegeletakse pigem avalikku surve tõttu, mitte siirast huvist leida põhjused, miks laev uppus. Et Estonia huku taga on asjaolusid, mida me ei tea, räägivad vandenõuteoreetikute kõrval ka lugupeetud insenerid, laevakaptenid jne. Neid kuulatakse, aga formaalselt. Sest kogu aeg on mulje, et kuskil keegi tõmbab jõuga teemale katet peale.
Laevahukku koduste vahenditega ei uuri. Sestap on valitsustel väga lihtne pareerida ja öelda, et kõik neist olenev on tehtud ja edasisteks uuringuteks peavad olema väga mõjuvad põhjused. Sest uuringud on väga kulukad. Midagi sellist, mis ühiskonda üllataks, pole päevakorda kerkinud. Õhus on juba üle 10 aasta küsimused, et mida tuukrid Estonia juurde sukeldudes nägid, miks kõiki vee all tehtud videod pole avalikustatud ja kui kauaks see info jääb salastatuks.
Delfi loodab, et Eesti valitsus ei jää Estonia uurimisel passiivseks. Ühe prokuröri pingutust ei tohi alahinnata, sest ta käsitleb igat oletust ja vihjet võrdselt – enne lõplikku otsust ta kaalub neid hoolega ja püüab neist võimalikult laia ringi inimestega rääkida. Meil pole kogemust, kuidas uurida nii suuri õnnetusi, aga see ei saa olla põhjus, miks mitte seda uurida. Aastapäev on hea ajend, et teema taas päevakorrale tõmmata. Põhiline, et poliitiline apaatsus ja kohalikud valimised ei tapaks teemasid, mis elavad kauem kui üks sügis.
