Kuidas sündis eesti keel
Viis aastat olen püüdnud õppida korralikult eesti keelt rääkima. Tagajärjetult.
Asi polekski nii hull, kui eestlased ei suhtuks välismaalastesse nii üleolevalt. Muidugi kiidavad nad teie head eesti keelt isegi siis, kui oskate vaid üksikuid sõnu. Sisimas soovivad eestlased aga, et te ei õpiks kunagi seda keelt rääkima!
Nad on oma salakeele üle väga uhked. Kui keegi küsib teie käest: "Oh, kas õpite eesti keelt?", võite tema kavalast naeratusest välja lugeda: "Teil ei ole mingit lootust meie keelt ära õppida!" Teie vestluskaaslane muudab kiiresti ilmet ja küsib võltsi murelikkusega: "See keel on kindlasti väga raske?" Oletan, et pärastpoole naeravad nad omaette pikalt ja õnnitlevad üksteist. Kuigi ma ei ole seda veel oma silmaga näinud.
Otsustasin eesti keele paljastada. Ükskord saatsin vennale kasseti eestikeelse jutuga. Ta küsis, kas eestlased on mingid seksihullud. Selles keeles on sõnad nagu terviseks ja ostmiseks ja kasutamiseks, teadmiseks, parandamiseks ja armastamiseks. Igat sorti "seks".
Eesti keelt paljastama sundis mind ka asjaolu, et väikesed lapsed naeravad mind ikka veel, kui ma proovin nende keeles rääkida. Nüüd pajatan teile eesti keele tõelise sünniloo.
Kaua aega tagasi, umbes tuhat või tuhat ükssada aastat enne Kristuse sündi, istusid kolm eesti kutti lõkke ümber. Nende nimed olid Billy, Ray ja Duke (vean kihla, te ei teadnud, et need on muistsed eesti nimed). Talv oli ja nad tundsid igavust. Billy alustas juttu: "Teadsa, Ray, meil läheb vaja uut keelt." "Õige jutt!" ütles Ray, "vanaviisi rääkimine tüütabki juba, pealegi saavad peaaegu kõik meist aru. Meil läheb vaja keelt, mis on niiiii naljakas, niiiiiiiii keeruline, et mitte keegi mõista mitte tuhkagi!"
Pärast pikka vaidlust pani Duke ette: "Teeme nii, et selles keeles ei ole võimalik vahet teha meeste ja naiste vahel. Niiviisi ei ole aru saada, kas jutt käib naisest või mehest. Veel peame välja mõtlema niisugused nimed, millest välismaalased ei saaks aru, kas need on poisi või tüdruku omad. Käänamisel need nimed muutuksid, siis ei tea keegi, kuidas tuleb inimesi kutsuda."
Ray noogutas takka. "Just," ütles ta mõtlikult, "õige mõte. Teeme sellise keele, kus puudub tulevik. Kujutage ette, et kutsute kedagi kohtama, ilma et teil oleks võimalik öelda välja tema nime, kas see on poiss või tüdruk ja millal kohting peaks toimuma!"
Billy, kolmest nutikaim, mõtles juba tehniliste üksikasjade peale. "Hüva, teeme nii, et nimisõna ei pea õppima mitte üks, vaid koguni neliteist korda. Selle asemel, et öelda lihtsalt, kas sa lähed kusagile või tuled kuskilt, tuleb nimisõna hoopis imelikul kombel käänata."
Ray läks nii hoogu, et õlu loksus maha. "Just! Just! Ja... ja... nimisõnu ei saa käänata ühtemoodi, teeme hoopis sada erinevat käändkonda, mis kõik käituvad isemoodi!"
Duke'ile see mõte meeldis. Ta lisas kavalalt: "Ahhaa, tahate tõesti keerulist asja leiutada, päris keelemurdjat kohe? Teeme siis nii, et kõik omadussõnad muutuvad ka. Vanas igavas inglise keeles saab öelda: viis väikest punast maja, väikesed punased majad ja palju väikesi punaseid maju niimoodi, et punane ja väike ei muuda kunagi vormi. Aga meie uues keeles... Oh sa poiss!"
Mehed lõid suurest rõõmust käsi kokku ja viskasid veel mõned õlled hinge alla. Pärast seda hakkasid nad harjutama, kuidas öelda: "Oh, kas õpite eesti keelt?" nii, et nad kohe esimeste silpide juures naerma ei purskaks.
Tõsijutt, niimoodi eesti keel tekkiski.
(EE, 30.09.99)