Kas viimase 15 aastaga on Eesti poliitreklaamide tegijad ka kuidagi arenenud?

Viimase 15 aastaga on oluliselt muutunud poliitiliste kampaaniate strateegia, teostus ja tegijad. Tuletame meelde, et 15 aastat tagasi ei olnud näiteks internetti, e-valimisi ning kampaaniate peamine mõte oli valijale tutvustada suhteliselt tundmatuid poliitikuid, kelle poolt hääl
anda. Praegu on ühe erakonna turundus ja ühe poliitiku kaubamärgi loomine oluliselt keerulisem ja professionaalsem.

Millised on kõige suuremad õnnestumised?

Reklaamis ja turunduses on oluline stabiilsus. Pole eriline kunst protestivaimu najal ühed valimised võita, selleks, et järgmistel valimistel põrmu kukkuda. Seepärast arvan, et kõige suuremad õnnestujad on olnud need erakonnad, kes järjekindlalt hea tulemuse teevad - Keskerakond ja Reformierakond, mõningate mööndustega ka Isamaaliit.

Ebaõnnestumised?

Kõige piinlikum on vaadata neid kampaaniaid, kui mõni erakond arvab, et ohtralt turundusse investeerides on võimalik ühiskonna arvamuse kujunemisel vastuvoolu ujuda. Investeeritakse  kampaaniasse ja valimispäeval seistakse rumala näoga tõsiasja ees, et soovitud tulemust ei ole. Kuid valijate hääli ei ole mitte sellepärast, et reklaam ei tööta, vaid sellepärast et üksnes reklaamiga ei ole võimalik inimeste austust ja poolehoidu osta. Selles suhtes on kõige paremad näiteks Res Publica äraostmatute üllatunud näod pärast eelmisi europarlamendi valimisi.

Miks ei taha keegi levitada oma sõnumit ja selle asemel eelistatakse oponentide alandamist?

Erakondade võime luua uusi ideid ja poliitikaid jääb üha viletsamaks, seepärast on nii, et paraku pole ideid, mida levitada. Vabandage, aga pärast kümne aasta tagust maksudeteemalist vaidlust pole minu kõrv kuulnud ühestki tõsiseltvõetavast visioonist, mis oleks parteikontorist pärit. Parteid on stagneerunud. Lihtsam on konkurenti mustata, kui midagi uut välja pakkuda.

Kuidas kommenteerite Kesk- ja Reformierakonna vennatapusõda valimisplakatitel?

Suurtele erakondadele on ühiskondlik konflikt ja omavaheline vastandumine kasulik - see vähendab väiksemate erakondade võimet pildile pääseda. Vaadates Keskerakonna valimisplakatite hulka, siis ainuke järeldus, mida üks mõtlev inimene sellest saab teha, on et Keskerakonnal on selgelt liiga palju raha. Ja viimaste Tallinna linnavalitsusele suunatud korruptsioonisüüdistuste valguses võime vaid ette kujutada, kust see raha tuleb. Ma ei taha ausalt öeldes ette kujutada neid Elmar Seppade, Parbuste ja muude tegelaste toimetamisi, kes annetus-annetuse, kilekott-kilekoti ja kinkekaart-kinkekaardi haaval on pidanud selle valimisteks kuluva raha kokku tassima.

Kas ja kui palju valimistulemused muutuks, kui erakonnad ei teeks üldse reklaami?

Valimistulemused ja reklaami hulk ei ole võrdelises seoses, seda tõestas ka Indrek Tarandi mõnekümne tuhande kroonine valimiskampaania eelarve europarlamendi valimistel. Kuid selges seoses on valimistulemused ja ühe või teise erakonna võime mõista ühiskondlikke protsesse, pakkuda välja valijatele sobivaid lahendusi ning nendest ühiskonnale teada anda. Ja justnimelt seda viimast aitab reklaam vast kõige tõhusamalt teha.