Katrin Saks: Vanemahüvitis rõhub ülejäänud lapsi
Mõneti on selline käitumine loogiline, sest perepoliitikat enim mõjutanud erakondade vaated ja valijaskond on ju erinevad ning nende huvide esindamine igati loomulik. Seega pole ju midagi imelikku selles, et Reformierakond on vanemahüvitise puhul jäärapäiselt kaitsnud kõige rikkamate huve või et sotsid tunnevad muret selle üle, et iga viies laps Eestis elab vaesusriskis.
Aga kusagil peaks ju olema ka ühishuvi, mille sisuks pole ainult oma valijate, vaid kogu rahva tulevik.
Probleemi illustreerib hästi kulude jagunemine riigieelarves: kui vanemahüvitiseks kulub 2009. aastal 2,2 miljardit krooni, siis saavad sajad tuhanded ülejäänud lapsed kõikvõimalike muude toetusliikidena 1,6 miljardit krooni.
Iga terve mõistusega inimene ütleks, et juhul kui riigil on vaja kokku hoida, tuleks minna esimese, mitte teise summa kallale. Raske on mõista ranitsatoetuse äravõtmist, kui samal ajal tõuseb vanemahüvitise lagi 30 tuhandelt 35 tuhande kroonini. Kas tõesti kaalub 900 ülempiiri saaja heaolu üles kõikide teiste vajadused?
Selline tegutsemisviis näitab selgelt riikliku poliitika pankrotti, ühe poliitilise meetme ületähtsustamist, millega pealegi pole kuidagi võimalik kõiki neid eesmärke saavutada, mida me perepoliitikalt ootame. Nimelt on sotsiaalministeeriumi koduleheküljel sõnastatud perepoliitika üldise eesmärgina „lastele ja lastega peredele parima võimaliku elukvaliteedi tagamine.“
Paraku on aga nii, et teadlaste ja spetsialistide abiga sündinud riiklikud perepoliitika dokumendid närtsivad virtuaalses maailmas ja ilma teevad hoopiski parteide peakorteris valimiste eel sündinud loosungid, mis on muutunud dogmadeks.
Tuleb uskuda teadlasi, kes kinnitavad vanemahüvitise positiivset mõju. Praxise uurijad toovad välja, et vanemahüvitis on Eestis sündimusele positiivselt mõjunud. Nimelt jätkus juba varem alanud trend — kõrgema haridusega ja eelnevalt töötanud naiste osakaalu tõus sünnitajate hulgas. Samuti hakkasid kõrgemapalgalised rohkem sünnitama teisi ja kolmandaid lapsi.
Keerulisem on olnud aga teise eesmärgi saavutamisega — nimelt naiste tööhõive tõstmisega. Ühest küljest on suurenenud nende naiste hulk, kes enne lapse sünnitamist tööl käivad, aga teisalt on kasvanud ka nende arv, kes lapse esimesel eluaastal tööle ei hakka ja lubatud poolteist aastat kodus on. Seda ilmselt ka seetõttu, et süsteem ei soosi lapse hooldamise ja töö ühildamist.
Aga kas sünde oleks olnud oluliselt vähem, kui hüvitis oleks veidi väiksem või hoopiski kõigile ühesuuurune? Nii nägi ette konkureeriv emapalga variant, mis lähtus põhimõttest, et võrdse töö eest võrdne palk? Sellele Praxise teadlased vastust ei anna. Nagu ka küsimusele, kuidas mõjutaks sündimust see, kui kõigil lastel oleks olemas lasteaiakoht või tõhus riigipoolne tugi kuni täiskasvanuks saamiseni.
Fakt, et luksuslik vanemahüvitise süsteem ise on kasvanud 441 miljonilt kroonilt 2004. aastal 2,2 miljardini sel aastal, sunnib kriitiliselt loosungite taha vaatama ja tehtud kulutusi hindama. Seda eriti situatsioonis, kus kõiki muid toetusi lastele koomale tõmmatakse. Samuti vajaks kriitilist hindamist sündimusele keskendunud poliitika tervikuna.
Tartu Ülikooli teadlaste Mare Ainsaare ja Helina Riisalu analüüs „Does Family Policy have an Effect on Fertility?“ rahvusvahelisele sotsiaalteaduste ajakirjale toob välja erinevad faktorid, mis mõjutavad lapsesaamisotsust, alates tervisest ja usaldusväärse partneri olemasolust kuni erinevate poliitikate mõjuni 23 Euroopa riigis.
Sotsiaalteadlased on jõudnud järeldusele, et sündimusele keskendunud poliitikad, millega toetakse ema ja beebit esimese eluaasta jooksul, ei omagi sündimusele statistiliselt sellist mõju nagu laste heaolule tervikuna suunatud poliitika. Pigem on kaalu toetusel perele, kus on juba vanem laps. Ja lisaks otsestele perepoliitilistele meetmete on määrava tähtsusega ka üldine sotsiaalne keskkond.
Niisiis peaksime üle vaatama nii oma eesmärgid kui ka nende saavutamise viisid. Sündide kõrval peaksime aga enam rääkima juba sündinud lastest, sellest, et neist kasvaksid terved ja tugevad inimesed, kellele on tagatud kõik võimalused oma võimete väljaarendamiseks. Peaksime tegutsema selle nimel, et me ei kaotaks igal aastal sadu lapsi traumade, õnnetuste, kuritegevuse, narkomaania ja koolist väljalangemise tagajärjel. Aga kõik see vajab ka vahendeid.
Tänanegi vanemahüvitis on kompromiss, sest oleks see seadus ainult Reformierakonna „nägu“, ei saaks sentigi need, kes varem pole töötanud, nagu näiteks tudengid (ning küllap oleks hüvitise lagi veelgi kõrgemal). Ometi ei sobitu ta ülejäänud süsteemiga, sest paratamatult kõrvutuvad vanemahüvitise 30 tuhande kroonise laega lastetoetuse 300 krooni ja hooldusperele makstav 3000 krooni.
Just seetõttu tuleb vanemhüvitiste süsteem ka ümber vaadata. Mitte kadeduse pärast, nagu reformierakondlased kahtlustavad, vaid lähtudes tervest mõistusest ja õiglustundest.
Aga et tulemus saaks parem ja kestaks ka läbi erinevate koalitsioonide, peaks perepoliitika kokkulepe olema laiapõhjaline. Mitte nii, et iga valitsev erakond viib ellu oma perepoliitilist üksiklubadust.
