Filosoofia koolis – kas lihtsalt humanitaarne ümarjutt?
Filosoofia uurimisala üldisus lubab filosoofialt oodata peaaegu mida iganes ja seda võimalust kasutatakse ohtrasti: filosoofiat nähakse kui abi küpsuskirjandi kirjutamiseks, eluteeliste valikute tegemiseks, kultuuri- ja mõtteloo tutvustamiseks, argumenteerimis- ja väitlusoskuse arendamiseks, iseseisva mõtlemise julgustamiseks, teadusliku uurimisviisi aluste ja teaduslike avastuste selgitamiseks, humanistlike väärtuste edastamiseks, õpilase maailmapildi kujundamiseks jne. Isegi kui filosoofia selleks kõigeks suuteline oleks, poleks kusagilt võtta õpetajaid, kes oleksid ühtaegu filosoofia ajaloo eksperdid ja hingekarjased, arvamusliidrid ja laia silmaringiga eriteaduste spetsialistid. Lisaks taolise üleinimliku õpetusjõu põhimõttelisele puudumisele poleks meil selliste eesmärkide taotlemiseks ka sobivat õppemetoodikat.
Akadeemilise filosoofia lihtsustatud koopis
Kui õppetöö suudetakse lõppkokkuvõttes siiski mingil arvestataval tasemel ära korraldada, läheb ometi raskeks seletada näiteks kõrvaltvaatajale, mis see filosoofia õppeaine ikkagi on ja mida see gümnasistile pakkuma peab. Aktiivseid õpetajaid on konsensusliku vastuse andmiseks liiga vähe ning harvadel omavahelistel kohtumistel jõutakse enamasti arutada üha samu ainevaldkonnakeskseid üldküsimusi, millest ilmselt kõige levinum on: „Mis koolkonna filosoofiat/filosoofiaid tuleks gümnaasiumis õpetada ja kui palju täpselt?” On aga see siis kõige olulisem?
Filosoofia õppeaine arenduses puudub adekvaatne metoodiline perspektiiv. Õpetajad ise aktiivselt metoodilises töös ei osale, ülesanded „enda kaela saanud” ülikoolide õppejõududel ja magistri-doktoriõppe üliõpilastel pole aga piisavaid teadmisi ega kogemusi gümnaasiumididaktikast. Tulemus on, et senised katsetused filosoofia ainekavade koostamisel on olnud üldiselt akadeemilise maiguga ega ole võtnud piisavalt arvesse moodsa kasvatusteaduse metoodilisi printsiipe. Aineprogrammid koosnevad põhiosas filosoofia ajaloo suurkujude, nende oluliste teooriate ja mõistete normatiivsetest nimekirjadest. Keskseks peaksid aga saama hoopis õpilases filosoofia valdkonna vahenditega toetatavad oskused ja küsimused sellest, missuguseid neist pidada esmaolulisteks ja missuguseid üldoskusi just filosoofia kõige paremini toetab. Ei pea ju gümnaasiumifilosoofia olema akadeemilise filosoofia lihtsustatud koopia!
Vähem humanitaarset ümarjuttu
Filosoofia on reaal- ja loodusainete õpetajate ringis mõnevõrra taunitud – mõeldakse, et filosoofia õppeaine on lihtsalt „veel üks humanitaarse ümarjutu ajamine”. See taunimine on õigustatud.
Oleks mõistlik loobuda filosoofia ajaloo õpetamisest filosoofia pähe ning soosida filosoofia probleemidele keskenduvat lähenemist; jõuliselt tuleb suurendada filosoofilise mõtlemise tehnika ja võtete omandamist harjutamise kaudu. Need metodoloogilised kohandused ei nõua üleinimlikke võimeid, küll aga õpetamistraditsiooni ümberkujundamist. Kahtlen, kas Eesti veidi rohkem kui poolesajal filosoofia tegevõpetajal on selleks tahtmist. Aktiivsem õpe nõuab senisest rohkem vaeva ning puudu võib jääda ka omaenese kvalifikatsiooni sügavusest.
Kui filosoofiaõpetajad ise uuendusteks vajadust ei tunne, ei aita koolitused ega uus ainekava. Seepärast unistan salamisi reaal- ja loodusainete õpetajate invasioonist filosoofia õpetamise valda – lootes, et see vähendab humanitaarse ümarjutu osatähtsust ning aitab kaasa loogikast pärineva harjutusvaramu kaasamisele filosoofiaõppesse. Sellist õpetajate siiret võiksid ju soodustada plaanitav gümnaasiumide arvu vähendamine jt muutused hariduskorralduses, mis sunnivad õpetajaid leidma lisavõimalusi eneseteostuseks ja täiendama kvalifikatsiooni.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
