Aarne Ruben: Homod teevad naisest jälle hoora
Dolce&Gabbana üks kuulsamaid reklaame, mis on tihedasti seotud ka nende kaubamärgiga, kujutab naise grupiviisilist allasurumist mingi gängi poolt. Soovija näeb seda pilti alati esimesena, kui ta moemaja nime guugeldab. Keegi libedaks võitud noor mees on põrandale surunud läbipaistvas trikoos ja kõrgete kontsadega kaunitari, ümberringi aga seisavad samasugused salvised meeslibedikud. Allasurutud naine ei saa rabeleda, ta on oma alakeha just tõstnud, kuid teda hoitakse nii tugevalt. Ta on põrmus. Naise nägu väljendab ängi ja hirmu.
Tavaline reainimene tõstaks häält: mis signaali selline foto küll kõige nooremale põlvkonnale jätab? Kas siin ei ole jalge alla tallatud üks tähtsamaid kultuurinähtusi, millele läbi aegade kümneid tuhandeid laule pühendatud — naiselikkus? Kas ei ole nii jalge alla tallatud ka kuninganna Guinevere, kes sidus oma rüütli visiiripilu külge oma käepaela? Kas sellega ei mõnitata ka Dante Beatricet, Petrarca Laurat, Akvitaania Eleanori, Héloïse´i ja tervet rida maailmakultuurile olulisi naisi, kelle saatuseks oli küll olla nõrgem, kuid seda ülevam? Olla saladus, kellest ei saa kunagi teada see, kes neid mutta surub?
Muidugi kuulen ka vastuväiteid: need moemaja omanikud, selle pildi välja mõtlejad ning avalikkuse ette lubajad on ju homod. Mis on neil naise eneseväärikusest? Moemajalisi huvitab vaid edeva naise rahakott, aga nad ei tarvitse teada midagi naise psühholoogiast. Ei tarvitse teada, et naine ei ole kunagi vabatahtlikult sellises asendis, kui teda igalt poolt tundetult jõllitavad õliga üle kallatud tüübid.
Pildil seisavad kõik mehed uhkelt, üksnes naine on pikali maas ja valikuvabaduseta. Vägisi tekib mõte, et kellegi huvides on marginaliseerida tarka ja iseseisvat naist. Võib-olla homokultuuri edendamise huvides? Sest tegelikult on niisuguste meesdisainerite põhilisteks klientideks mehed. Muidugi, kaubad on mõeldud naistele, aga ostavad neile mehed, kes on pannud oma naise sõltuma.
Väga mitmes riigis on seksuaalvähemuste juures märgata iseäralikku tendentsi: soovi õõnestada “normaalse” maailma väärtushinnanguid ja märgisüsteeme, kõigutada Euroopa kultuuri kehtivaid alustalasid. Kaunitari mutta surumine on vaid selle üks tahkusid. Moeimpeeriumi meeshomost omanikule on kasutu seletada, et nii ei tehta; ta ei taha seda mõista ega mõistagi.
Kultuuri mälumustrid on väga peened ega allu üldse argimõtlemisele. Väga hästi taipas neid mu lemmikkirjanik Karl Ristikivi: naise arvamusega on alati arvestatud. Kui kehtisid feodaalsuhted, oli naine iluasjaks mehe jõulises impeeriumis, kuid teatud asjades oli temal alati õigus. Naist hoiti, isegi kui teda marginaliseeriti, ütleb Ristikivi “Viimses linnas”.
Noor rüütel Roger de Tressalin avaldab Küprosel oma südamedaamile Melisende´ile armastust. Roger ütleb, et üks neiu toetav sõna päästab teda hullunud kirest. Daam heidab rüütlile ette, et see soovib teda häbistada ja õnnetusse tõugata, sest tema, daam, on ühele vanemale mehele oma südame ära lubanud ja seda abielutõotusega kinnitanud. Daam on vasaku käe keskmisesse sõrme saanud kuldse annulus pronubus´e, millega kristlik maailm juba 856. aastast pruuti ja peigmeest ühendab (sel aastal abiellusid Pikardias 60-aastane Wessexi kuningas Ethelwulf ja 12-aastane Judith de France, see oli teadaolevalt esimene kord, mil abielusõrmus pühitsetud veega õnnistati). Vasakusse kätte sellepärast, et vasaku käe keskmisest sõrmest usuti naise südamesse jooksvat otsenärv.
Roger ütleb, et Melisende´ile on oma rüütliteenistust pakkunud kõik teisedki kõrgeaulised isandad, viimati Morea Must Rüütel. Kas Melisende´ile on siis tema relvade jõud ja värvid tõepoolest südamelähedasemad? Daam vastab, et see rüütel, Guillaume de Montepervier (pr. k. Mont d´Épervier, „Pistriku Mägi“) pole kunagi sõprusest kaugemale läinud (nagu naised praegugi vahel ütlevad: „Jääme ikka sõpradeks.“). Trubaduuri ahvatlustele liiga kergelt järgi andnud naist peeti tollal lihtsalt hooraks.
Järgneb väga ristikivilik passaaž, mis on väärt, et teda ikka ja jälle tsiteerida:
„Nii saatis Guillaume de Montepervier mulle juba järgmisel päeval kutse ilmuda koos temaga Jumala kohtu ette, et maha pesta seda häbiplekki, mida ma ta sõbra majale olin heitnud.“
Niisugused keerukused olid siis, aga mis on praegu?
Käe hoidmise ja põlvili laskumise asemel paiskavad mingid poputatud mehehakatised daami pikali maha — kas meil on mõni vangide ühiskond, et meie mõistust sedalaadi piltide abil kujundatakse? Kas oleme mõni vihmausside sootsium, kus pole muud tähendust kui see, kes lamab peal ja kes all?
Aga võib-olla ongi meie praegune globaliseeruv ja multikultuuristuv „moe-Euroopa“ just selline koht. Ei saa ju eitada, et 800 aastaga on ühiskond alla käinud ja rüütliunistustele ei ole enam kohta. Ehk nagu vanaisake Karl Marx selle kohta hästi kirjutas: „Vaid kaineid mõtteid sisendada suudab / uus haridusevalgus, erk ja julm. / Ja masin inimesed teiseks muudab, / kaob luulemaailm, habras lapseulm.“
