Artur Taevere: Iga laps suudab
Vanemad võtavad asja väga tõsiselt. Nad lähevad psühholoogi juurde, et kontrollida, kas tüdrukuga on kõik korras. Psühholoog vestleb lapsega pikalt ja põhjalikult. Siis ütleb talle: “Ma pean korra su emaga rääkima, ole hea, oota siin.” Paneb oma kabinetis raadio mängima ja läheb koos emaga koridori.
Kohe, kui uks sulgub, hüppab tüdruk tooli pealt püsti ja hakkab elavalt liikuma ning tantsima. Psühholoog ja tüdruku ema jälgivad seda läbi akna. “Teie tütar ei ole haige. Ta on tantsija. Viige ta tansukooli!” soovitab psühholoog vanematele.
Tüdruk hakkabki käima iga nädal tantsukoolis. Ta harjutab kodus iga päev. “Ma olin nii õnnelik, kui ma tantsukooli uksest sisse astusin. See koht oli täis inimesi, kes on samasugused nagu mina, kes ei suuda paigal püsida!” meenutab Gillian Lynne.
Täna on Gillian Lynne 82-aastane. Tal on seljataga edukas karjäär Briti Kuninglikus Balletis. Ta on maailma üks kuulsamaid koreograafe: ta on loonud koreograafia muusikalile “Cats” ja paljudele teistele legendaarsetele muusikalidele. Ta on multimiljonär. Tal on omanimeline tantsuakadeemia.
Psühholoogi soovitus tema vanematele, kui ta oli 8-aastane, muutis tema elu. Mõni teine oleks talle kirjutanud välja ravimeid ja öelnud, et rahune maha.
Minu jaoks on see üks kõige liigutavamaid lugusid, mis tõestab, et iga laps on erinev ja eriline. Ühe lapse aju on üles ehitatud sedasi, et tal on eeldusi matemaatiliselt-loogiliselt väga hästi mõelda. Temas on peidus tulevane Einstein. Teine suudab ennast keeleliselt suurepäraselt väljendada, temas on peidus Jaan Kross või Viivi Luik.
Kolmandal on eeldusi oma kehalist liikumist kontrollida nii nagu Michael Jordan, Usain Bolt või Kaia Kanepi. Neljas tajub väga hästi rütmi, meloodiat, kõla — temas on peidus Arvo Pärt. Viies omab suurepäraseid eeldusi teisi inimesi mõista, nendega empaatiliselt suhelda. Temas on peidus väike ema Teresa. Ja nii edasi. (Erinevaid intelligentsi tüüpe on põhjalikult uurinud ja sel teemal kirjutanud professor Howard Gardner).
Mis on selle loo tähendus uue kooliaasta algamise valguses?
Mina olen veendunud, et Eesti kõige parem kool ei ole mitte see, mille abiturientidel on parimad tulemused riigieksamitel, vaid see, mis annab oma õpilastele parimad võimalused oma eriliste annete arendamiseks. Valmistada lapsi ette riigieksamiteks — see on vaid üks osa kooli ülesandest. Laiemalt on kooli ülesanne anda igale lapsele võimalus arendada oma loomupäraseid eeldusi ja andeid, nii et ta saab elus hakkama ja on õnnelik.
Tegelikult ma täpsustaksin: see ei ole ainult kooli ülesanne. Samamoodi on see ka kodu, vanemate, vanavanemate ja sugulaste ülesanne. Me kõik saame aidata lapsel avastada oma andeid ning toetada teda enda arendamisel: alates sellest, et tunneme huvi, millised tegevused talle kõige enam meeldivad.
Me ei tohi öelda tulevasele Arvo Pärdile, et ta on rumal ja mõttetu inimene, kui ta ei suuda arvutada sama hästi kui tulevane Einstein või joosta sama kiiresti kui tulevane Bolt. See lihtsalt ei vasta tõele -- ta ei ole selleprast rumal ja mõttetu. Me ei tohiks tema enesekindlust hävitada, vaid vastupidi -- me peaksime tema enesekindlust ja eneseusku kasvatama. Ainult sel juhul on võimalik, et ta suudab edaspidi oma võimeid täiel määral rakendada ning teostada.
See ei tähenda, et laps peaks kogu aeg tegelema ainult oma lemmiktegevusega, jättes kõik muu täiesti tagaplaanile. Pigem tähendab see seda, et kui laps on leidnud “oma elemendi”, siis ta suudab ka teiste õppeainete ja tegevustega paremini hakkama saada.
Uue kooliaasta alguses, aga ka kogu aasta vältel, on seega sobiv küsida: kui palju sina oma lastes (või ka õpilastes) eneseusku külvad ja neid toetad nende unikaalsete annete arendamisel?
