JUHTKIRI: Võtame kosmose, hangime tuumarelva
Ei saa just öelda, et Eestil muresid poleks. Neid on palju ja nende lahendamine võtab kümneid aastaid. Rääkimata miljonitest ja miljarditest. Sellest hoolimata tahame sõdida Iraagis ja Afganistanis, Balkanil rahu valvata ja toetada doonorriigina Gruusiat, Moldovat ning Afganistani. Summad kõiguvad, aga kokku kulub Eestil Gulliveri mängimisele sadu miljoneid kroone. Delfi mõistab, miks Eesti selle nimel pingutab, aga pole sugugi kindel, et see meile ja abistatavatele ka kasu annab...
Nüüd tahab Eesti end markeerida veelgi tugevamalt ka rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide märklaual. Selgelt on näha, et Eesti soovib siia tuua vähemalt ühe Guantanamos asetseva vangi. Miks? Sellele pole vastust. Jutt rahvusvahelisest koostööst on mull. Delfi soovitab vaadata videolõike ja fotosid, kuidas rahvusvahelise koostöö nimel saabusid neljapäeval Tallinna kaks kirstu Afganistanist... Südantlõhestav vaatepilt, kuidas vanemad oma poegade kirste vastu võtsid on piisavalt õpetlik, et Eesti ei topiks oma nina sinna, kus vaid demagoogid leiavad põhjust olla. Nüüd vaid viha Eesti vastu kasvab, kui me ikka hakkame ühte vangi majutama, toitma, valvama.
Samas Eesti soov suurt mängida on mõistetav. Kui me ikka võõrustame jalgpallis Brasiiliat, kuulame lauluväljakul Madonnat, siis miks me ei võiks ka teistes suurte meeste mängudes kaasa lüüa. Delfi tõmbaks siin hädapidurit - kriis on hea võimalus tegevuste ümberhindamiseks. Arvame, et kui saame stabiilselt ja pikaajaliselt hakkama kodumaal, siis võime kunagi ka välja minna. Buum ja kriis pole aga stabiilsuse peegelpildid.
Nüüd on Eestil jäänud veel kosmose vallutamine ja tuumarelva sissostmine. Siis saame end võrrelda USA, Venemaa, Hiina ja Prantsusmaaga... Kahjuks jääb nendega vaid üks erinevus. Nemad on suured nii seest kui väljast vaadates, meie oleme suured vaid enda arvates.
