Aarne Ruben: Friedman nägi Eesti langust ette
Kõigis neis toimus majanduse areng erinevalt, kuid ühiseks jooneks oli “las käibida” liberalistlik süsteem, milles riigi sekkumine taandati olematuks.
Eestis privatiseeriti kõik, kulutused sotsiaalhoolekandele vähenesid suhtarvuliselt, võeti Maailmapanga laen ja 30-protsendilise töötuse juures kahanesid töötute toetused olematuks. Laari valitsus võis uhkelt kuulutada, et nüüd on kõik põllumehed taludes ega ole enam sotsialistlikke ühismajandeid, maal aga oli näha midagi muud.
Turul võidutsesid Voimixid, Kemirad ja Rautaruukkid, samal ajal kui piimakombinaadid ei jaksanud kohalikelt tootjatelt piima osta ja riigi viljasalves mängisid rotid trihvaatrit (uudsevilja jaksasid vähesed ümbertöötlejad osta).
Eesti toonased õnnetused, mis kõige lõpuks päädisid veel ka Venemaa-poolsete topelttollide kehtestamisega, läksid Chicago majandusmehe Milton Friedmani kapsaaeda, kuna hiljem on toonane valitsusjuht Mart Laar kinnitanud, et asudes 1992. aasta sügisel peaministriks, oli ta läbi lugenud vaid ühe majandusalase raamatu: Friedmani “Kapitalismi ja vabaduse”.
Kuigi Friedmanit meie languses süüdistada oleks asjatu. Kuulda saades, et Eestis olevat tema ideid eeskujulikult rakendatud, jäi Friedman edusõnumitega kitsiks ega tõtanud isegi Maarjamaale asja oma silmaga kaema.
Kogenud mehena teadis Friedman, et igal asjal on hind. Ta võttis teadmiseks, et Eestis on kehtestatud kõigile sama tulumaks, kuid – ja see kõlab mitte just väga eht-friedmanlikult – soovitas selle maksu saamise eest mitte kunagi kärpida sotsiaalprogramme ja mis kõige tähtsam, kehtestada üldine tasuta haridus. Tema arvates oli Eesti edust kõnelda veel liiga vara.
Friedmanit on paljuski kritiseerinud südikas Kanada daam Naomi Klein oma teoses “Šokidoktriin”. Kleini arvates teenis näiteks Lätis 1990. aastate alguses propageeritud “majandusvabadus” seda, et kriisist (ja Nõukogude Liidu kokkukukkumine oli seda) veelgi nõrgestatud nõrgemad jäid konkureerima väljast tulevate suurkorporatsioonidega.
Eesti ja Läti turg jäeti kaitsmata ja Lääne raha vastu ei saanud ju ükski kodumaistest konkurentidest. Tänusummad turu kaitsmata avamise eest veeresid poliitilistesse taskutesse. Laenuturgu reguleerisid IMFi tingimused, mis jätsid väikesele riigile veel ka võlad.
Kleini arvates kasutavad transnatsionaalsed suurkorporatsioonid eri aegadel maailma eri paigus ära keerulisi olukordi, nõrgestamaks rahvusteadvust ja iseolemistunnet. Rahvusvahelise kapitali invasiooniga kaasnevat valitsusväliste humanitaarorganisatsioonide invasioon – nende ülesandeks on õpetada läänelikku demokraatiat ja luua Lääne toel uusi privatiseerijaid.
Sarnaselt Iraagiga ei saanud ka Eesti mingeid toetussummasid ega rasketel aegadel humanitaarabi enne, kui oli end täielikult deklareerinud lääneliku demokraatia jüngriks. Selle demokraatia vastasjõuks on praegu näiteks selgelt Hugo, kes üritab majandust oma käpa alla saada ja algatab USA kapitali väliseid “Simon Bolivari missioone”.
Chavez kogub riigi sees toetajaid hoolimata sellest, et ajakirjandus teda ei toeta. Veab naftat kurjuse teljele, toetab Nicaraguat, kes omakorda toetab Lõuna-Osseetiat. Semutseb Lukašenka ja Jong Iliga ja kogu see kahtlane kampaania on suunatud ainult ühele – USA ja tema raha eemale tõrjumisele.
Naomi Kleini arvates tulevad korporatsioonide läbimurded kriiside pinnalt. Nii tõukas Eesti 2008. aasta sügiskuude majanduskriisi tagant just omal ajal lärmakalt välja kuulutatud “majandusime”. Selgub, et eilne imelaps on tänane invaliid. Seda kõike on teinud kunagine riskijulgus erastamisel. Riigid, kes üksüheselt Milton Friedmani strateegiat ellu ei rakendanud, on praegu suhtarvuliselt mahukamate kriisireservide omanikud.
Meil olid kõik eeldused saada näiteks efektiivseks rapsimaaks. Mitte kusagil ei kasva raps paremini kui meie laiuskraadidel Põhja-Euroopas! Meie saamise biodiislikütuse juhtmaaks käkkisid aga ära 1992.-1993. aasta muudatused. Kui palju ladustamis- ja potentsiaalseid tootmishooneid jõudis laguneda nende aastate söötis peremehetuse tingimustes! Enne, kui meilegi moodsad põllumajandusmasinad saabusid, oli meie põllumajanduses tükk tühja maad, mil meie turul võimutsesid võõrad.
Nüüd aga ostame me rapsiseemet Venemaalt, kes pronkssõduri kriisi järgsel aastal ei müünud meile otse mitte ivakestki.
Otsustaval hetkel kuulasime Milton Friedmani Chicago-koolkonda. Selle oleksime pidanud edasi lükkama. Sel tunnil, mil eestlastele otsustav kell lõi, oleksime pidanud kuulama vasakpoolse visionääri Naomi Kleini Toronto-koolkonda.
Muidugi, Naomi oli siis liiga noor, aga nagu juba Platon kirjutas: enne tekib idee, siis sünnib seda ideed kandev inimene.
