Delfi jagab jumalavallatu kirikupeo analüüsi kaheks osaks. Kui on kamp nutikaid provokaatoreid, kes pidasid vajalikuks Madonna esinemise mõjulainest välja saada järelpeoga kirikus, siis meie teada pole see kuritegu. Aga kindlasti pole see ka mingi eeskujulik käitumine. Igal juhul pole meie kultuuriruumis varem midagi sellist tehtud.

Küll me aga ei mõista, kes, kuidas ja miks lubas suure kamba kirikusse. Vaevalt see idee sündis vahetult pärast kontserti ja vaevalt olid kiriku uksed külalistele südaöösel valla. Madonna hiti "Like a Prayer" ajel korraldatud pidu oli kindlasti ammu välja mõeldud, nagu ka selleks puhuks kirikusse kutsutud külalised. Kutsutuid oli ka instrueeritud - kõik riistad, mis midagi salvestavad, paluti koju jätta. Me tahaks küll teada, kuidas kirik ise peolistega nõustus, miks turvasüsteem vaikis jne. Ühesõnaga - keegi justkui ei pannudki peole kätt ette.

Kui nüüd selgub, et keegi ikka andis järelpeoks ametliku loa, siis on loodud uskumatu pretsedent ja võib arvata, et mõnda aega saab Püha Vaimu kirikust sama kuum peopaik kui aastaid tagasi presidendiloss... Kui aga tõesti kirikusse tungiti ebaseaduslikult, siis peab politsei otsima üles sissetungijaid, sõltumata, kas tegu oli lõbusa jätkupeo osalisetga või potentsiaalsete huligaanidega. Praegu on määritud just kiriku maine, rikutud on Eestis ka kiriku moraalne süütus. Mujal maailmas on see purunenud juba ammu.

Delfi jääb huviga ootama, kuidas (pigem) ateistlik Eesti avalikkus kirikupeosse suhtub. Nalja, kriitika või ükskõiksusega? Küll teame, et jõulude ajal muutub kirik eestlastele armastatud paigaks, aga kas ka ülejäänud ajal, pole enam sama kindel. Küll on meil kirikusse kogu aeg suhtutud aupaklikult ja natuke eemaolevalt. Kas nüüdseks on aupaklikkuse barjäär murtud?

Madonna-pidu ei tasu kõrvutada Rein Rannapi kirikutuuridega, sest nende ettevõtmiste aura ja eesmärk ei olnud Madonnaga võrreldav. Hoolimata, et Rannap ei soovinud tulusid kirikuga meelsasti jagada.