JUHTKIRI: Võidusamba traumad tekitavad häbi

Kui võidusammas enne jaanipäeva pidulikult avati, näis, et ka kõige suuremad samba kriitikud on rahunenud. Suursugune ja rahvusromantiline avatseremoonia võitis kõik südamed ning meeled. Sellele järgnenud elevus, samba jalamil pildistamine ja näiline üksmeel panid riigijuhid kergemalt hingama – vähemalt ühes asjas on rahvas põhimõttelisele üksmeelele jõudnud.

Aga kõik oli näiline, kui püüda hinnata lähiajalugu kiiresti ja emotsionaalselt. Vaimustus on asendunud trotsiga, sest mõne nädala jooksul on juba vahetatud plaate, putitatud elektrisüsteeme, kusjuures samal ajal on osa murust samba taga alla voolanud.

Delfi arvab jätkuvalt, et võidusammas on vajalik, kuigi selle ümber ja kohal on küsimärke jätkuvalt palju. Halb suhtekorraldus, liigne politiseeritus ja normaalsest ajast ca 15 aastat hiljem valmimine on küsimustest vaid väike osake. Ometi on täiesti arusaamatu, kuidas sammas logiseb, vaatamata, et seda ehitati planeeritust kauem ja raha kulutati ca 100 miljonit krooni. Kõige kurvem on muidugi see, et nii kaitseministeeriumis kui mujalgi on inimesi, kes laguneva samba üle vaid rõõmu tunnevad... See on kuritegelik.

Me ei usu, et mõni eraettevõte ehitaks 100miljonilise objekti ja siis kohe selle remonti saadab. Neid kindlasti on, kuid minimaalselt. Millegipärast oli kogu võidusamba ümber toimuv väline kemplus nii hoogne, et sisusse avalikku kontrolli ei lubatudki. Kusjuures on objekte, kus vähempakkumine annab vaieldava tulemuse. Võimalik, et võidusammas on üks neist. Tõsi, kui see oleks rajatud vähempakkumiseta, siis oleks skandaalid veelgi suuremad. Tulemuseski ei saaks olla lõpuni kindel.

Väljas on suvi ehk vihma, külma, lund ja lörtsi esialgu pole meie sammas veel näinud. Kas me üldse teame, mis meid talvel ees ootab? Kaitseministeerium peab palkama ehitus- ja koristusbrigaadi, kes katkematult vahipostil istub ja sammast hooldab. Kui niiskus jõuab elektrisüsteemidesse, siis on tulemused ennustamatud.

Kaitseministeerium peaks peitma samba taas kilesse ja tegema sellele kapitaalse ülevaatuse. Kõik, mis tehtud, peab saama ka kontrollitud. Me pole kindlad, et tšehhid on selleks parim variant. Keegi sõltumatu firma oleks eelistus, mis tagaks ka ausa ülevaatuse. Sest häbi, mis praegu eestlaste enesetundele koputab, ei ole varsti enam mõõdetav rahas.