Delfi jagab bürokraatide probleemi kahele tasandile – meil on nii riigiametites kui omavalitsustes meeletult pisikese või vähemalt selge alakoormusega inimesi. Kusjuures märkimisväärne osa neist töötab just mõne erakonna hüvanguks, mitte ei teeni maksumaksjaid. Taoliste skeemide parimaks tõestuseks on süüdistused, mis kerkinud pinnale Tallinna abilinnapea nõuniku Ivo Parbuse ümber. Senise info põhjal on teda käivitavaks ja motiveerivaks jõuks just partei, mitte linna huvi.

Usume, et 25% ametnikest on võimalik vähendada küll, kuid me ei usu, et ka kulutusi õnnestub vähendada 25%. Sest paratamatult tuleb teatud töö jagada nende vahel, kes jäävad ametisse ja selle elluviimisega kaasnevad ka kulud. Pigem hoida palgal vähem, aga motiveerituid, töökaid ja ausaid inimesi. Suure koondamiskava nõrkus on see, et väga palju inimesi võib jääda töötuks. See omakorda tähendab, et riik kaotab arvestatava maksutulu. Kui koondatud ametnik suudab edukalt astuda eraettevõtlusse, on see kasuks kõigile. Kui tal see ei õnnestu, saab riigikassa topeltlöögi.

Et meid kritiseerib juhtiv euroametnik, on see muidugi absurd. Sest kõik, kes mõne eurotöötajaga suhelnud, teavad, et Brüssel pakub eluaegset kindlustatust ja oma filosoofialt asub bürokraatia eesliinil. Brüssel on bürokraatia teine nimi... Eelnev muidugi vähendab kriitika tugevust, aga ei tähenda, et me ei võiks oma mugavatest (ja politiseeritud) ametnikest vabaneda. Kahju on sellest, ametnikkonnareformist on Eestis räägitud aastaid, märkimisväärseid tulemusi aga pole. On jutt, mõne inimesed ideed ja sein, kuhu vastu kõik lahustub.

Delfi ei usu, et ametnikke on võimalik vähendada kohaliku demokraatia tasandil. Seda tuleb teha Tallinnast juhitult ja jõuliselt. Ligi 20 aastat on põrkunud Toompea, omavalitsuste ja kohalike võimuliitude huvid. Demokraatia sünnitab demokraatiat, aga taoline tsirkus kurnab meie eelarveid. Kriisist paremat aega suurteks reformideks pole. Kui seda ei tehta nüüd, ei tehta seda kunagi. Või oodatakse uut kriisi.