JUHTKIRI: "Militaarhiiglasest" reamees Eesti

Kui mõni rahvusvahelisi militaarraporteid vaatav inimene ei tea, et Eesti on väike Ida-Euroopa riigike, võib meist jääda sootuks teine mulje. Osaleme ühena vähestest riikides Afganistanis, särasime Iraagis, Balti pataljonis asendame lätlasi jne. Tegelikkuses on Eestist saanud ettur, mille nimega opereeritakse avalikes esinemistes, et koalitsioonijõud globaalsema mulje jätaksid.

IRLi juhtpoliitik Marko Mihkelson kiidab blogis Briti välisministrit David Milibandi, kes esmaspäevases kõnes Afganistani teemal rõhutas ka Eesti rolli NATO sealses tegevuses. Ometi on Mihkelsoni lähenemine Briti kõrge ametniku esinemisele poolik tõde. Tõsi, Eestit mainiti, kuid sellest, et keegi on oma kõnes aus, ei maksa sattuda lapsikusse hasarti.

Milibandi kõne olulisem osa keskendus siiski sellele, et sõjalise tegevusega Afganistanis rahu ja tulemust ei saavuta. Kuigi liitlasvägede kõik osapooled on panuseid suurendanud, pole suuri muutusi märgata. Aeg-ajalt rahunev pilt ei anna alust jõulisteks üldistusteks ega rahuloluks. Seis Afganistanis on peaaegu sama segane kui 1980ndatel, mil Nõukogude väed üritasid riiki enda kontrolli alla saada.

Ja milline paistab eelnevat arvestades Eesti, viimaste suurte sõdade kõige väiksem riik ja iga hinna eest panustaja? Küllap vaadatakse meid kui tõelist militaarjõudu, seda küll vaid esmapilgul. Osalesime nii Iraagi okupeerimises kui ka Afganistani vabastamises terrorist ning narkokaubandusest. Lisaks on meil jõudu, et asendada lätlased Balti pataljonis.

Lätlaste loobumise põhjuks oli majanduskriis. Meie aga näitame iga hinna eest, et meil majanduskriisi pole. Ometi ennustatakse sügiseks 100 000 töötut ja eelarve langemist kardetust suuremasse miinusesse.

Rahvuslikust julgeolekust rääkides peame arvestama saja teguriga, millest suur osa on teada vaid vähestele. Avalikkus lähtub emotsioonist ja enda kogutud piiratud infost. Delfi arvates ei ole Eesti avalikkus valmis lõpututeks missioonideks, arvestades, et eestlasi on hukkunud nii Iraagis kui Afganistanis.

Kõik julgeolekuteemalised arutelud on Eestis looritatud usuga, et missioonidel olles garanteerime enda julgeolekut. Kas see on ikka nii? Kas me pole naiivsed? Delfi loodab, et ajalugu ei kordu ja me ei pea oma tänaseid partnereid appi kutsuma, sest me oletame, et Venemaa ja USA ei astu väikeriigi pärast suurde konflikti.

Seni peame tegelema sõdimisega seal, kus võimalik ja kuhu meid kutsutakse. Meie diplomaatia on veel nõrk ja meie diplomaatide hääl ei kanna üle automaatide tärina.