Linnar Priimägi: Tarastamine ajakirjandusmaastikul
„Suurfeodaalid… lõid ise palju suurema proletariaadi, usurpeerides kogukonnamaid ja ajades talupoegi vägivaldselt minema…“
Karl Marx: Kapital, I, ptk 24.2
20. juulil avaldas Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin oma väljaandes analüüsi pealkirjaga „Kuuldused ajalehtede kadumisest on ennatlikud“.
Lühidalt kokku võttes on tema probleem lihtne: „Kui paberlehtede tiraaž väheneb…, siis ajalehtede internetiväljaannete lugejate hulk aina suureneb… Üha rohkem kostab sõnumeid, et väljaanded kaaluvad paberlehtede sisu eest ka internetis tasu küsida… Eestis tekitas elevust Postimehe hiljutine teade, et paberlehe artikleid ei riputata enam täies pikkuses internetti…“
Kui leheväljaannete rahalised või mahulised e-piirangud hiljuti esmakordselt jutuks tulid, mindi mööda ühest olulisest asjaolust, mida eirab ka Lea Larini kirjutis: meil ei ole kriitiliselt analüüsitud e-lehelugejate valmisolekut siirduda tagasi „parketilt põndakule“, hakata taas tarbima paberväljaannet või siis praeguses vaesumislaines neti-info eest peale maksma.
Tavalised lehelugejad ei jahi informatsiooni nagu ajakirjanikud, nad lihtsalt tarbivad seda. Ajakirjanikud-reporterid kui infokütid ning uurivad ajakirjanikud kui infopõldurid ei taipa, et nende lugejaskond koosneb infokorilastest. Ja korilased pole mitte kunagi gurmaanid — nad söövad, mida leiavad. Kuidas muidu seletada selle kollase rämpsu üha aplamat, ebakriitilisemat tarbimist, millega ajakirjandus tavalugejaid toidab?
Lea Larin kirjutab, et „infouputuses orienteerumiseks ja olulise mõttetust infomürast eristamiseks peab keegi informatsiooni omavahel seostama, selgitama, tausta avama ja konteksti asetama“. Aga meie e-riigi e-kodanikud ei igatse endale järeleaitajat, mõtestajat ning juhendajat, kuidas asjadest aru saada. Milles muus veenavad meid kodumaiste e-lehtede veebikommentaarid?
Kui kusagil netijuurdepääse piiratakse, valgub lugejate enamik muudele, lahkematele infokarjamaadele. Elektrikarjustest ei hakka keegi läbi murdma. Ja poolsalastatud „väärtinfo“ ei pääse enam ringlusse. Tarastatud väljaanded marginaliseeruvad, sealsed arvamusliidrid minetavad positsiooni. Nende väärtused ei etenda ühiskonnas enam endist rolli.
Sama päeva Eesti Päevalehes kirjutab Riia Stradinši ülikooli ajakirjandusõpingute programmi juhataja Anda Rožukalne läti ajalehest Diena, et see on „alates 1990-ndate algusest… dikteerinud olulisi avalikkuse kriteeriume: näiteks ajakirjanduse professionaalsuse, meedia arengu, poliitika kvaliteedi, demokraatia suuna ja majanduse puhul“. Nüüd on Diena ühiskondlik roll ohus — majanduslikel põhjustel.
Kas meie ajakirjandus on samuti majanduslikel põhjustel samas ohus? Rämps jääb ju endiselt priilt pärast saada!
