Toomas Haug: Erakonnad hipodroomil

Värskeim arvamusuuring näitab, et valitsusliidu parteide toetus on jälle suurem kui opositsiooni oma; riburada läbiviidavate küsitluste usaldusväärsus ja mõttekus tekitab aga küsimusi.

Sel nädalal on jälle Vestmann peal ja Piibeleht all. Vôi ka vastupidi, oleneb, kes kellega paremini samastub. Alles see oli, kui mingi küsitlus näitas opositsiooni üleolekut. Isamaaliidu protsent oli langenud koguni kuueni, nii et Mart Laar pidi kaamerate ees sõnu otsima.

Nüüd on Isamaaliit oma kümne protsendiga jälle keskmises vormis. Sõnu otsib hoopis Keskerakonna abiesimees Sven Mikser, kes peab seletama Keskerakonna langust viieteistkümnele toetusprotsendile. Ja mida ta ütleb? Aga seda, et tuleb ära oodata paar konkureerivat või järgmist küsitlust.

Tõepoolest, kui üks firma pakub Isamaaliidule kuus ja teine kümme toetusprotsenti, siis valib Isamaaliit mõistagi teise. Kui mõni konkureeriv küsitleja suudaks Keskerakonna protsenti tõsta, siis kujundaks Keskerakond oma enesetunde selle järgi. Kui küsitlejaid on palju ja tulemused erinevad, siis jääb igale erakonnale ja tema toetajatele vôimalus valida kôige meeldivam reaalsus. Ehkki tegu võib samahästi olla ka virtuaalsusega. Sest kuidas on lood sinna-tänna hüplevate protsentide usaldusväärsusega, on hoopis iseküsimus.

Eestis mõõdetakse erakondade reitingut pidevalt. Sellele kulutatakse aega ja raha ning kogu tegevus on muutunud omamoodi rahvuslikuks hasartmänguks. Erakonnad on nagu hipodroomihobused, kelle vahekordi môôdetakse igas kurvis, kuigi kôik teavad, et asi otsustatakse alles lõpusirgel.

Küsitlused mõõdavad avalikku arvamust, aga ka desorienteerivad ja mõjutavad seda. Tuntud näite kohaselt muudab tulemusi see, kas küsitluslehele on lisatud erakonna esimehe nimi või mitte. Valimistel seevastu kandideerib erakonna esimees ainult ühes valimisringkonnas. Tihedad küsitlused peegeldavad hetketundmusi, millest ei tarvitse teha kardinaalseid järeldusi. Värskes küsitluses on selleks Rahvaliidu kôrge toetusprotsent, mis peegeldab Arnold Rüütli võitu presidendivalimistel.

Küsitluste desorienteeriv mõju ilmneski eriti selgelt presidendikampaanias. Avaliku arvamuse uuringud ja nende tõlgendused ei jätnud pikka aega kahtlust, et presidenditool kuulub Toomas Savile ja seda suudab ohustada ainult Peeter Tulviste. Üsna küsitavate uuringumeetoditedaga loodud hüpoteetiline reaalsus muutus paljudele argireaalsuseks. Nendes meeleoludes tegutsesidki Reformierakond ja Isamaaliit ja nagu pärast selgus — ebaadekvaatselt. Küsitlustulemustest juhindumine tõi kaasa Kadriorust ilmajäämise ja omavahelisi nääklusi.

Täpselt sama vea teeks nüüd presidendilahingu võitnud Rahvaliit, kui hakkaks uskuma oma enneolematut populaarsust. Üleöö tehtud hüpe neljalt toetusprotsendilt viiteistkümnele ei ole põhiliselt maaerakonnale tõenäoliselt nö jätkusuutlik areng.

Vastne küsitlus näitab taas koalitsiooni- ja opositsiooniparteide suhtelist tasakaalu, ühesõnaga — ei midagi uut. Poliitiliselt on neljaprotsendine edumaa valitsusparteidele hetkel siiski teretulnud. Need numbrid leevendavad kriitikute arvamusi koalitsiooni otsustavast allakäigust. Tegelikult peakski olema võimuparteidel eeldusi oma positsioone parandada, kui tülid ei kasva üle pea. Rasked ja ebapopulaarsed otsused on jäänud seljataha, ees ootavad edusammud NATO ja Euroopa Liidu suunal. Ühtlasi on võimalus lõpuks ometi näidata tõsist tahet hoolitseda ühiskonna hädalisema osa eest.

Kuid selle oletuse tõelevastavust tasub kontrollida alles aasta pärast. Protsendid tõusevad ja langevad muidugi ka vahepeal, aga suuremat tähendust nende pideval mõõtmisel ühiskonnale tervikuna ei ole.