Laulupeo sihtasutuse pidu kokkuvõttev ingliskeelne pressiteade rõkkab, et laulupeolisi oli lõppkontserdil ligi kaks korda rohkem (üle 100 000) kui Michael Jacksoni Tallinna kontserdil (60 000 inimest). Maailmameedias oli Jacksoni matus siiski suur uudis, meie endi arvates maailma parimast peost ei teinud aga piiksugi BBC, Euronews ega CNN.

Aga okei, Eesti on moodne maa, lineaarse televisiooni asemel märgati meid ehk internetis? Paraku on ka sihtasutuse lehel viidatud klippide vaadatavus Youtubes täiesti marginaalne: üheshingamise tule teekonda oli esmaspäeva õhtuks vaadatud 194 ja tantsupeo parimaid hetki 240 korda.

Et olla kaasajal milleski maailma parim, peab maailm olema sellest vähemalt midagigi kuulnud.

Globaalse haardega meedia jaoks on aasta suurim pidu kahtlemata Rio de Janeiro sambakarneval. Sealsed eebenikarva ja heledamad, lopsakad ja musklites, noorukesed ja kogenud, naised ja mehed täidavad maailma meelelahutusmeediat video ja fotodega.

Seda pidu teavad isegi Eestis pildi järgi ka need, kel veel Soomeski käimata. Nii sellest hoolimata, et Rio osalejate/külastajate arv pole meile püüdmatult suur – eri hinnangutel on sel neli päeva kestval peol 300-600 000 osalist.

Euroopas ei möödu kunagi tähelepanuta Müncheni Oktoberfest – kuuepäevasel Saksamaa parimal peol käib igal aastal ligi 6 miljonit inimest. Kõik pole käinud, aga kõik on meedia vahendusel näinud Baieri kaunitare mitmekümneliitrise vahuse õllelaariga naeratades navigeerimas.

Indias iga kolme aasta järel toimuv Kumbh Mela, hindude usulise värvinguga festival jõuab laia maailma eelkõige Briti meedia kaudu. On ka põhjust, sest kokku tuleb 60-70 miljonit inimest ja see on tegelikult ka suurima osavõtjate arvuga massiüritus maailmas. Tõsi, Lääne meedias on seda kajastades tavaliselt esile kerkinud vaid surnuks tallatud inimeste arv.

Maailma moslemite jaoks on suurim festival kahtlemata hadzh, iga-aastane palverännak Mekkasse. Mullu tegi selle läbi 3 miljonit inimest, neist 1,7 miljonit tuli väljastpoolt Saudi-Araabiat. Kaaba kivi ümber sellal toimuv ei saa meediakajastuse puudumise üle kurta ka kristliku ajalooga maades, islamimaailmas täidab see aga kogu eetri.

Eestis peetud pidudest on seni olnud maailmale enim nähtav eurovisioon Tallinnas.

Tallinna linna külalistena tantsupidu näinud Lõuna-Korea kanali KBS telemeestele meenutas see oma massitantsude ja eriti massikujunditega Arirangi mänge Põhja-Koreas. Ainult et kommunistidel on mastaabid oluliselt suuremad (mullu sada tuhat tantsijat) ja mustrid ikka väga palju keerulisemad (staadioni üht tribüüni täitis 20 tuhat mustrimoodustajat).

Kusjuures ei saa salata, et rahvusvahelise meedia kaudu teab maailm ka planeedi ühe suletuima riigi Põhja-Korea mastaapsest mustritantsust ikkagi rohkem kui maailmale täiesti avatud Eesti tantsupeost.

Ma ei ole tõesti nõus presidendiga, kelle arvates me ei pea selle peoga kellelegi midagi tõestama. Me töötame ja kulutame oma riigi ja rahva rahvusvaheliseks tutvustamiseks elik enese olemasolu tõestamiseks niikuinii mitmetel rinnetel – seda kahjuks ka sõna otseses mõttes. Lihtsalt rumal oleks mitte püüda laulupidu Eesti globaalse nähtavuse lisamiseks täie rauaga kasutada. Meie peol on rahvusvahelise meedia jaoks mitu "söödavuse" tunnust – ajalooline traditsioon, eriskummalisus ja positiivne energia.

Jakob Hurta parafraseerides: eestlased ei saa kunagi suureks arvult, kuid rahvusvahelise meediakajastuse laiendamise nimel tasuks siiski laulupidudesse senisest oluliselt rohkem panustada. Just nimelt meedia teeb peo suureks.

Mõistagi ei saaks tõelise rahvusvahelise meediahuvi (sh ka näiteks otselülituste) korral andestada kontserdi pooleteisetunnist hilinemist seletusega, et väidetavalt ülitiheda konkursisõela läbinud osalejaid tekkis rongkäiku ootamatult 10 000 (!) inimese võrra rohkem.

Laulupeo sihtasutuse kodulehel nõuti akrediteeringut soovivatelt ajakirjanikelt muuhulgas isiklikku e-maili, kodust aadressi ning ürituse kajastuse saatmist kiiremas korras. Mingit toetust öömaja ega reisikulude katmiseks välisajakirjanikele aga ei pakutud. Riigi poolt öömaja, ja miks mitte ka lennukipileti, väljategemine isegi paarisajale pidu kajastavale välisajakirjanikule oleks siiski Eesti riigile hea ning jõukohane investeering. Investeering meie ühisesse mainesse.

Välismeediale mõeldes ei teeks kindlasti paha kohendada sihtasutuse lehekülje ingliskeelset infot. Lisada tuleks ka teisi keeli. Kindlasti peaks olema seal vene keel, et ka tõepoolest terve Eesti rahvas ja miks mitte ka meie idanaabrid peost osa saaks; soome keel – põhjanaabrid „annetasid“ ainsa välisriigina peole oma presidendi; läti keel, kuna lõunanaabrid on meie pidudega võrreldes sama suurusjärgu tegijad – neil mullu 38 601 esinejat, meil tänavu 37 000. Ja siis muidugi prantsuse (ikkagi Euroopa Liit), saksa (säält ju lõpuks kogu see laulupidundus algas) jne.

Laulupeo praeguse ingliskeelse nime Song Festival tõlkimine Song Celebration´iks oleks samuti väga mõistlik, sest laulufestival st lauluvõistlus see ju tõepoolest pole ega ole kunagi olnud. Sama tõlkemuutuse peaks kärmesti läbi suruma ka kõikjal mujal, kuhu Eesti käed ulatuvad. Alustades Wikipediast ja lõpetades laulupeomuuseumiga Tartus.

Loodetavasti paistab noorte laulu- ja tantsupidu Tallinn 2011 egiidi all rahvusvahelises meediapildis rohkem välja, kui äsjane juubelilaulupidu. Sellest võiks tõepoolest maailma parima peo teha.