Aarne Ruben: Jäta Jeesus, vali Rõugutaja!
Oleviste kirikus nähakse juba imelisi tervendamisi. Üks mu tuttav neiu laulis usulise festivali ajal nii palju “ülistust” (nende termin), organiseeris ja aitas kristlikult, et ta jala pealt magama varises.
Teine neiuke on veel äärmuslikum: tema jaoks ei ole enam teatrit ega eestipäraseid rahvapidusid, kogu ilmaelu on tühine vari igavese Jumala kõrval. Ta elab vastikustundega oma töise nädala, aga laupäeval algab suur halleluuja.
Pärast jumalateenistust istuvad noored kristlannad isekeskis koos ja räägivad hiilgavail silmil oma ilmutustest, oma kogemustest suure Jumalaga. Nad ei kõnele iialgi hilpudest nagu teised naised, aga kui jutt meestest käib, siis vaid ühe probleemi ümber – miks küll nii paljud neist ei tule kirikusse.
Mina seevastu tegelen praegu projektiga, mis jutustab hoopis teistest tegelastest. Uurin, kuidas ühes vanapaganaga on öösi kõik kurivaimud liikvel. Kodukäijad tulevad hauast välja, näkid sisisevad jõest, tulihännad varastavad vilja ja raha, nõiad käivad korstna kaudu, koll otsib ohvreid, luupainaja tallab inimesi ja loomi – kõik jeekimid tegutsevad, kuni hommikute kuningas kukk nende tegudele piiri paneb.
Lühidalt – olen sattunud otse suure rahvakultuuri keskele. Osadus esivanemate vaimupärandiga on siinkirjutajale kõige tähtsam.
Ja olen avastanud enda jaoks Rõugutaja-eide. Rõugutaja oli sünnitajate kaitsevaim, tema püha on maretapäev (13. juuli). Kui tihti võis pärisorjusaegsete suitsutarede nurgavooditest kuulda: “Rõugutaja, tule appi! Rõugutaja-eit, avita!” Naised peavad sünnitamisel kannatama valu, mida meestel kunagi taluda ei tule. Ja tulla ilmale kolmesaja aasta tagusel Eestimaal oli raske, aga suursugune. Eriti sügaval talvel, mil sünnitusabi saamine oli problemaatiline ja ehmatas perspektiiv, et pärast tuhude lõppu tuleb seesama ihuvili õpetajale antud vaskveeringu eest väikeses kirstus kiriku surnuaiale viia.
Põlvkond põlvkonna järel on sündinud ja kadunud, aga rahva mälestustes elab ikka see, mida eestlased just oma peaga on välja mõtelnud: külmking, Rõugutaja-eit, ussisõnad, pikse-taat, kaarnakivi ja torupill. Neis asjades ja nähtustes on meie, eestlaste juured, meie süda ja hing.
Me saame vaimult tugevaks, ületame kõik kriisid ja majandusraskused, kui suudame korrakski mõelda nii nagu mõtlesid nood, kes on pärandanud meile oma geneetilise koodi, kuid kelle kuhugi maetud kontidest me iga päev paratamatult üle kõnnime.
Sellepärast, naised, kes te sünnitama lähete, ärge valige Jeesust, valige tingimata Rõugutaja! Mõelge Rõugutaja-eidele, kellest usuti, et ta on suur ja ulatub üle metsade. Siis on raskel hetkel vähemalt midagi igiomast käepärast.
Muidugi, võib väita, et ka Piibel, mille kõik need adventistid ja baptistid on ammuilma räbalateks lugenud, sisaldab tarku sõnu. Kuidas võiks ta mitte sisaldada, kui piiblisse on akumuleeritud paljude generatsioonide tarkused?!
Ent lugegem pühakirja, meie esivanemate vaiksete tundide lektüüri ja paariminemiseks ning koolihariduseks vajalikku asjandust, kriitiliselt. Inimesed lõid Kristuse risti, kolmandamal päeval äratas Jumal ta ellu ja ta läks taevasse. Sel puhul tuletagem aga meelde ühte toredat tegelast, inspektor Glebskyt romaanist ja filmist “Hukkunud alpinisti hotell”. Politseinikut, kes oli veel suurem ratsionalist kui füüsikud olidki ja kellelt preili Brun nõudis, et ta ärataks ellu tulnukas Olaf Andvaraforsi. “Ei saa kedagi ellu äratada, Brun! Need on muinasjutud...”
Arvatavasti oli keegi tugev kaasatundja lihtsalt lükanud ära kivi Naatsaretlase kaljuhaua eest ja viinud sümpaatse tegelase keha ainult talle teadaolevasse sümpaatsesse kohta. Ja nüüd kõneldakse sellest kaks tuhat aastat kui imest. Tõepoolest, kedagi ei saa ellu äratada! Sealpool ei ole enam midagi ja “enne meid” ja “pärast meid” ei ole reaalselt olemas.
Evangeeliumisõna tegelik tark ja õpetaja on Pontius Pilaatus. On väga halb, et ta andis Jeesuse hukkamiseks välja, aga väga õpetlik ja karastav, mida ta seejuures ütles: “Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle Jeesuse risti külge; ja sellele oli kirjutatud: “Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas!” Seda pealkirja luges nüüd palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna ligi. Ja pealkiri oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeli. Siis ütlesid juutide ülempreestrid Pilaatusele: “Ära kirjuta “Juutide kuningas”, vaid “Ta on ütelnud: mina olen juutide kuningas.” Pilaatus kostis: “Mis ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud!”” (Jh. 19, 19–22).
See õpetab enesekindlust, olemist Mina ise – milleta ei saa tänapäeva maailmas hakkama. Kirjanikud häbenevad oma kunagi kirjutatud raamatuid, häbenetakse öeldud sõna. Aga ära kahtle oma öeldud sõnas, ole kindel! Ka naised ei armasta neid mehi, kel on kord nii, kord naa, kelle sõna ei maksa midagi. Laskem Pilaatuse tarkusesõna enda sisse ja see tuleb teile rohkem kasuks, kui kõik religioossed targutused kokku.
