Magnus Ilmjärv: iga ajaloolane kirjutab oma ajalugu
Ajalugu õpetatakse nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis. Kui otstarbekas selline dubleerimine on?
„Tallinn on ikkagi ligi 405 000 elanikuga linn. Kui meil õnnestub pakkuda üliõpilastele heal tasemel õpet, võib 15–20 aasta pärast õppida siin isegi rohkem üliõpilasi kui Tartus. Eeldused selleks on olemas: Tallinn on Tartust avatum linn, välisõppejõud tulevad siia meelsamini. Pakume juba praegu Tartu ülikoolile tõsist konkurentsi. Valdav osa ajaloouurimisest on tehtud siin, endises teaduste akadeemia ajalooinstituudis. Dubleerimist ma ei näe. Tartus ja Tallinnas on eri õppejõud, igaüks neist pakub üliõpilastele midagi omanäolist. Ka on hea, kui on mitu keskust, sest kui kellelgi tekivad ühes ülikoolis vastuolud, on tal koht, kuhu minna. Ka Soomes, Lätis ja Leedus õpetatakse ajalugu mitmes ülikoolis.”
Mida arvate väitest, et ajaloolasi „toodetakse” liiga palju?
„Ajalooharidus on laiapõhjaline, annab avara silmaringi, võimaldab eri elualadel hakkama saada. Ka meie eelviimane rahandusminister oli ajaloolane. Aeg-ajalt kõlab ettevõtjate hääli, et humanitaaride koolitamine on ülepaisutatud, tuleb panustada kutseharidusele. See on paljuski omakasupüüdlik orjapidaja mentaliteet, soov kasvatada endale palgatöölisi. Inimese huvi mingi eriala vastu ei tohi vägivaldselt suunata. Ajalugu tullakse õppima eelkõige huvist, mitte lootusest saada soodsat ametikohta.”
Kuidas õppekavaga rahul olete?
„Nõukogude-aegne Tartu ülikool andis ajaloos – kui punased ained välja jätta – väga süstemaatilise hariduse, avara maailmapildi, võime mõista ühiskonnas toimuvat. Praeguste õppekavadega ma kuigi rahul ei ole: tükike siit ja tükike sealt. Pooldan süstemaatilisemat ajalooharidust.”
Vaimustus välisõppejõududest on hakanud kahanema. Kas siia tulevad n-ö kolmanda ešeloni mehed?
„Alati on risk, et kandideeritakse professoriks, ollakse siin teatud aeg, mis võimaldab oma CV-sse professoritiitli kirjutada, ja minnakse mujale. Professorina on palju suuremad šansid saada tööd mõnes Lääne ülikoolis, Eesti võib olla hüppelaud karjääriredelil. Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Üldajaloo õpetamises võõrkeeles ma probleemi ei näe, aga kui hakkaksime Eesti ajalugu võõrkeeles lugema, näitaks see meie suutmatust ja armetust.”
Nõukogude-aegne ajalooteadus oli tugevalt ideologiseeritud. Kui vabad on ajaloolased praegu?
„Usun, et tänapäeva ajalooteadus on suhteliselt ideoloogiavaba. Muidugi on ajaloolasi, kes tähtsustavad üle rahvuslikku aspekti. Nüüd, mil oleme saanud lahti Nõukogude ideoloogiast ja teaduslikust marksismist, on üritatud kirjutada konfliktset rahvuslikku ajalugu. Kuid see ei ole ainult Eesti probleem. Olukord pole siiski väga hull – pendel on liikunud teise äärmusesse kohati, mitte täielikult. Ja ajaloolaste seas on alati neid, kes püüavad kirjutada ajalugu mingile poliitilisele jõule meelepäraselt, seda idealiseerida ja teatud ideoloogilistest lähtekohtadest käsitleda. See on paratamatus, kuigi ei peaks nii olema. Meil on tegemist lastehaigusega, arvestades, millisest ühiskonnast me tuleme.”
Kui objektiivne on ajalugu?
„Igal ajaloolasel on oma maailmanägemus, taust, mis teda mõjutab. Igaüks pakub välja oma pildi. Edward Hallett Carr on öelnud, et nii palju, kui on ajaloolasi, on ka ajalugusid. Kriteeriumiks on faktitäpsus ja püüd olla võimalikult erapooletu, esitada nii negatiivseid kui ka positiivseid aspekte – näiteks poliitiku puhul kiitvaid ja laitvaid hinnanguid – ning katsuda nende põhjal järeldusi teha. Ajaloo puhul ei ole lõplikku tõde, on ainult püüd üha suurema objektiivsuse poole ja see on lõputu protsess.”
Täispikkuses intervjuud loe Õpetajate Lehest.
