Mart Laisk: Kommunism tuleb tagasi?
Aga nali naljaks. Ka mulle ei tundu kommunismi ideed enam kaugeltki nii võõristavad kui omal ajal KGB ülekuulamistubades istudes. Lugedes, kuidas miljonid inimesed iga päev üle maailma töökohast kinga saavad, ning nähes, kuidas kapitalism seitsmepenikoormasaabastes lõpu poole kihutab, liiguvad mõtted paratamatult tuleviku peale. Quo vadis, kapitalism?
Mõnda aega tagasi kahtles nobelist Amartya Sen, kas praegust majanduskorda on üldse enam õige kapitalismiks nimetada. Kahtlust illustreerisid näited rahamassiividest, mis ei osale majanduses otseselt kasumi saamise eesmärgil. Tõepooles, suur osa majandusest (loe: rahast) ei seostu tänapäeval inimestega mitte otse tootmise, vaid sotsiaalsfääri kaudu, st ilma et inimene talle antava raha arvelt kapitalistile otseselt kasumit teeniks.
Suuremas pildis on iga sotsiaalturvasüsteem siiski suunatud kasumi maksimeerimisele. On ju terveks ravitud, tuleviku suhtes rahulik tööinimene tootlikum kui pingetest räsitud ja poolsant prole.
Muidugi on siin kasu esmapilgul kahepoolne. Kui vaatame suuremat pilti, siis selgub, et isukas kapitalist on vaese prole pankade kaudu kogu eluks enese külge sidunud ja põhimõtteliselt välja võtnud kasumi kogu tema edaspidise elu tarbimise arvelt. Ära on tarbitud suur osa inimese kogu elu ressurssidest ja kasumi edasine suurendamine ei ole enam võimalik.
Pangaorjus päranduseks
Kapitalism aga ei suuda eksisteerida ilma kasvamiseta. Nagu suur püramiidskeem, kukub ta ilma paisumiseta kokku. Viimase ponnistusena on kapitali hiigellõuad hauganud suutäisi otse rahva rahakotist. Süsteemi on toidetud triljonitesse dollaritesse ulatuvate summadega, lootuses, et haige monstrum siiski jalule jääb. Võib olla, et mõneks aastaks veel jääbki.
Kõrgetel foorumitel räägitakse kapitalismi muutmise vajadusest. Targad pead vaidlevad, kas parem on Friedman või on õige mees Keynes. Ühesõnaga, otsitakse inimnäolist kapitalismi. Keskealiste ja vanemate põlvkonna esindajatele meenuvad aga Gorbatšovi viinasabad koos inimnäolise sotsialismi otsingutega. Kas Nõukogude Liidu lagunemisega ei alanud ka mitte tema vastandi, lääne kapitalismi lagunemine? Äkki selgub, et monstrumitel puudub inimnäoline olemisvorm.
Loomulikult on see kõik lihtsalt spekulatsioon ja nii ei pruugi minna, aga leidub ka märke, et see pole päris võimatu. On omajagu põhjust uskuda, et kes veel paarkümmend aastat hinges suudab püsida, see näeb ka kapitalismi lõpu ära. Mingeid täpsemaid tärmineid pole siinkohal mõtet välja pakkuda.
Ilmselt oleks kapitalismi kukkumine tunduvalt tõenäolisem, kui kellelgi maailmas oleks õrna aimu, kuhu edasi. Tundub, et inimene praegusel kujul on oma arengupotentsiaaali ammendanud ja Fukuyama ajaloo lõpp ongi käes. Et nii jääbki. Lihtsalt järgmine tarbimislaen ei piirdu mitte enam ühe inimese elueaga, vaid hõlmab ka lapsed ja lapselapsed. Ameerikas muide olevat see juba võimalik.
No ja õige ka. Lapsed ju saavad seda maja kasutada, mille ma täna ehitan. Võtame lihtsalt suurema laenu ja kasutame kallemaid materjale, mis peavad vastu pisut kauem kui kips ja papp. Kapitalist korjab kasumi kokku ka laste ja lastelaste potentsiaalse tööjõu arvelt. Lõpuks seome laenu abil kokku kas või kümme põlvkonda. Pangaorjust pärandatakse emalt tütrele nagu vanavanaema sõrmust.
Enne muutumist tuleb suurem rappimine
Ei tea siiski, kas inimkond on valmis sellist tulevikku vastu võtma. Ilusa autoga on ju tore sõita, aga elada tahaks ka. Ja siis tulebki jälle meelde vana hea kommunism. Kuigi Laar-mõmmik on kõvasti vaeva näinud, et too idee kuriteoks kuulutada, pole see tal ometi täiel määral õnnestunud. Me keegi ei tea, kuidas sinna jõuda, aga me suudame ette kujutada, kuidas seal olla on, ja olla oleks seal ju mõnus. Muinasjutud ei sure. Kui seda energia jäävuse seadust ometi ees ei oleks.
Aga äkki ei ole nii, et kui üks saab, siis peab teine ilma jääma. Äkki me ei vajagi nii palju, nagu arvame. Maailmas ju inimesed elavad vabatahtlikult kommunistlikes kommuunides ja on rahul. See näitab, et teoreetiliselt on see siiski võimalik. Kui inimkond mingi ime läbi võidaks ahnuse ja kadeduse. Kui see usaldus, mida saavad endale lubada inimesed saja - paarisaja pealistes kommuunides osutub ühel päeval võimalikuks kogu inimkonnas.
Kui oleme arenenud nii kaugele, et teist inimest ei sööks keegi ka siis, kui see seadusega lubatud oleks, on ju ometi võimalik, et ka teise inimese ekspluateerimine osutub sama võimatuks kui tema söömine. Ma ei tea, mida selliseks hüppeks vaja läheks, ehk peab inimkond peab selliseks arenguks kõigepealt kõvasti rappida saama. Olgu rappijaks siis suur sõda või asteroid.
