Hiljutine pensionisammaste külmutamise otsuse ümber toimunu kõneles valitsusliidu tervisliku seisundi kohta nii mõndagi. Ennekõike näitas see, et koalitsioonierakondadel on suutlikkust kokku leppida peamiselt neis küsimustes, mis ei puuduta otseselt nende hiljutisi valimislubadusi.

Tõsi, sotsiaaldemokraadid ajasid küll esialgu sõrad vastu, kuid kuna suured olid otsustanud väikese Peetri leivakoti kallale minna, siis ei pidanud sotsid survele lõpuks vastu. Umbmäärased lubadused, et aastate pärast kompenseerib riik pensionisammaste sissemaksed, on tegelikult üsna kesine lohutus, sest keegi ei tea, milline on situatsioon aastaks 2011 ja edasi.

Valitsusliidusisene partisanisõda, ennekõike kahe paremerakonna vahel, on kestnud juba selle võimuliidu alguspäevadest saadik. Reformierakond on veendunud, et ainus, mida teha saame, on oodata väliskeskkonna paranemist - siis tulevad taas esile Eesti konkurentsieelised, milleks on ennekõike madalad maksud. IRL nõuab aga tegutsemist.

Kuid Eesti majandus pole ainuke murelaps. IRL muretseb samavõrd oma reitingu pärast, mis hoolimata kõigist pingutustest püsib ikka kiuslikult 10% juures. Võimalust oma mainet parandada nähakse ennekõike oravapartei valijate ülemeelitamises. Selleks tuleb aga Reformierakonda pidevalt näidata ebakompetentse pidurina. Valijad on muide sellele strateegiale selge hinnangu andnud: IRL-i toetus püsib muutumatu hoolimata kõigist pingutustest.

Lähenevate valimiste valguses pole ilmselt lootagi, et valitsusparteid suudavad kaugemalevaatavamates kriisipoliitikates kokku leppida. Sisuliste strateegiliste otsuste tegemine lakkab Eestis kuni selle aasta hilissügiseni, sest parteid on hõivatud valimiskampaaniaga.

Olukorda on viimastel kuudel komplitseerinud ka sotside järjest jõulisem soleerimine. Liidrivahetuse läbi teinud SDE on muutunud ettearvamatumaks ja poleks imestada, et pärast pensionisammaste ja töölepinguseaduse saagat võivad koalitsioonipartnerid hakata tõsiselt kaaluma sotside väljaviskamist võimuliidust. Vähemusvalitsusena roheliste toetusel saaks võib-olla edaspidi pareminigi oma poliitikaid läbi suruda.

Praegune võimuliit pole end veel siiski lõplikult ammendanud, jõuvarusid veel on. Ummikusse jõudmine võib olla siiski vaid aja küsimus. Ilmselt saavad kriitiliseks hetkeks kohalikud valimised.

Keskerakonna plakatid kuulutavad aga, et Eesti vajab “vahetust”. Pole mõtet end lasta ära petta, keskpartei ei kibele tegelikult võimutüüri juurde. Tulla valitsusse majandusliku madalseisu kulminatsiooni ajaks ja saada kogu kasvav rahulolematus enda kraesse – peab lausa rumal olema, et seda tahta.

Keskerakond pole isegi vaevunud sõnastama alternatiive või selget programmi vastukaaluks Ansipi valitsuse majanduspoliitikale. Jah, kunagi oli Savisaare-Õmbluse kriisipakett, kuid millal? Eelmisel suvel! Ja kui palju üldse sellest räägitud on? Savisaar ootab. Ootab, millal asjad on läinud valitsusparteidele ja Eesti majandusele küllalt halvaks, alles siis asub ta tarmukalt tegutsema.

Praegune reklaamikampaania tänavatel pole muud kui eelhäälestus europarlamendi valimisteks, millest Keskerakond tahab teha puhtalt sisepoliitilistele teemadele keskenduvat üritust.

Seega on ühel pool omavahel tülitsev ja sisuliselt ummikusse jõudnud koalitsioon ja teisel pool opositsioon, kes ei vaevu isegi välja pakkuma mõistlikke alternatiive - lihtsalt vaatab pealt olukorra halvenemist, lootes seda lõpuks oma kasuks pöörata. Strateegiaid ja retsepte, kuidas praegusest majanduskriisist välja tulla ei tule hetkel kummaltki poolt.

Kui otsustamatus kestab kaua, võib alternatiivid sõnastada keegi teine väljaspoolt praeguseid parteisid. Pinnast uute jõudude areenile tulekuks kobestavad oma tegevusetusega nii praegune võimuliit kui ka opositsioon.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid