Andres Langemets: Lennart saabub
Niisamuti võiks kirjeldada ka ajavahemikku 1986-1991, kirjanike kongressist 1986 Tallinnas loomeliitude kultuurinõukogust loomeliitude pleenumini, siis Rahvarinde ja Kodanike Komiteedeni ning Eesti Kongressini. Ka iseseisvuse taastamiseks oli Eestis jälle olemas nii tahe kui ka lootus ning ühtlasi inimesed, kes igaüks oma võimete ja oskuste piires püüdis Eesti riikluse taassünnile kaasa aidata.
Ei ole kahtlust, et Lennart Meri oli selle protsessi keskseid isiksusi. Hämmastavalt mitmekülgsete teadmiste, keelteoskuse ja isikliku sugestiivsusega suutis ta kaasa tõmmata, veenda ning julgustada paljusid.
Samas oli Lennart Meri mees, kes teinuks vabas Eestis vist palju varem poliitilist karjääri, kui see alles Eesti Vabariigi taastamise käigus teoks sai.
Ma ei taha väita, et ta tegevus kirjaniku ja filmirežissöörina oleks olnud kuidagi asenduslik, sest ta rännuraamatud polnud mingid turistlikud reisijutud, vaid raamat raamatult üha rohkem ka retked aja sügavusse, kadunud või kaduvate rahvaste ja kultuuride minevikku, mida ta suutis mõnikord liigagi fantaasiarikkalt silme ette manada.
Tänapäeva ajaloofilosoofid ütlevadki, et ajalookirjutamine sarnaneb paljuski ilukirjandusega - üksikute teadaolevate faktide ühendamiseks peab ajaloolane suuresti kasutama kujutlusvõimet, koostama süžeid jne. Ning Lennart Meri ju oligi ajaloolane.
Kirjutasin hiljuti "Hõbevalge" taastrüki puhuse arvustuse, mida ei taha üle korrata. Pigem tuleks mõelda Lennart Mere filmidele "Veelinnurahvas" ja "Linnutee tuuled" - Põhja-Siberi väikerahvastest, kellega meil pole küll tõulist sugulust, ent keelesugulus on ammuilma tõestatud.
Neid rahvaid ei pääsenud uurima ei soomlased ega teised keeleteadlased ja etnoloogid ning seetõttu on Mere filmidel hindamatu dokumentaalne väärtus. Tänapäeval on raske seesuguseid filme korrata, sest nende Siberi rahvaste elu-olu on vahepealsete aastate jooksul tunduvalt muutunud. Kahjuks on tegu juba hääbuvate kultuuridega.
Lennart Mere filmid tema ettenägelikkuse viljad. Kusjuures nende sugestiivsus oli nii suur, et mõjutas oluliselt ka eesti oma kultuuri - Veljo Tormis, Kaljo Põllu, arheoloog Vello Lõugas jt. - paljusid hakkas juba 1970. aastail huvitama sügavale ajalukku juurduv rahvakultuur, seda nii Eestis kui ka hõimurahvaste seas. Entusiastide tegevus jätkub tänaseni, üksikud keeleteadlased, kes ju ka asja uurisid, poleks kunagi sellist üldist huvi suutnud tekitada.
Ning kui siis suurte muutuste ajal avanes Lennart Merel võimalus rakendada oma oskusi ja teadmisi taastuvas Eesti poliitikas, siis ta selle tee kohe ette võttis, kordagi kõhklemata. Temast sai saadik, välisminister ja esimene sõjajärgne president.
Ilmnesid Lennart Mere diplomaadivõimed, poliitilised oskused ja isiksuslik arrogants, mis tegi temast üksvahe kogu Euroopas kõige säravama riigimehe keskmiselt tuimade ja hallide, täissöönud ja enesega rahul olevate parteipoliitikute seas. Oli suur õnn Eestile, et selline mees oli just sel hetkel võtta. Üksainus mees asendas peaaegu kogu kunagist välisdelegatsiooni.
Sõjaeelsel vabariigil nappis poliitikuid, kes oleksid suutnud mõelda kaugelenägevalt, euroopalikult, rääkimata globaalsusest. Lennart Meri oli, vastupidi, just üliandekas visionäär. Nagu ta oma raamatutes haaras kogu Euraasia ajalugu lausa jääajani välja, nii suutis ta kombineerida ka tulevikustsenaariume. Sellise kaugelenägemise ja strateegilise mõtlemise vajakust kogeme täna iga päev.
Lõpuks üks mälupildike. Oli kord algamas järjekordne kirjanike liidu juhatuse koosolek, aga algus viibis, sest paar meest oli veel puudu, üks neist Lennart Meri, kes oli tuntud hilineja juba toona. Siis sisenes üks neist kahest ja ütles, et Lennart tuleb ka kohe. Selle peale lausus Debora Vaarandi luuletajalikult tabava lause: "Lennart ei tule, Lennart saabub."
See üksainus sõnake ütleb Lennart Mere kohta rohkem kui kümme artiklit.
