Manona Paris: Kui kõik on süüdi

Üldise masenduslaine harjal ratsutav komme näha kõikjal süüdlasi valmistab ohtlikult ette pinda uue poliitilise megapopulismi tulekuks. Tegemist on lihtlabase tarbimisühiskonna mudeliga – loome kõigepealt vajaduse ja siis lahenduse. Tekitame masenduse, et keegi saaks tulla ning päästjana särada.

Kes see messias on – no ma arvan, et iga poliitiline jõud üritab selleks Elu Sõnaks saada. Õhus on juba tunda valimisi ja see haiseb kõigi erakondade puhul ühtemoodi: me kõik oleme süüdi. Keegi on kusagil PR-firmas taibanud, et süütunne müüb paremini kui viie aastaga rikkaks saamise lubadus. Majanduskriisis igal juhul.

Seda “siga ja süüdi” mentaliteeti tuleb igas torust. Kohe kõige kõrgemal tasemel – kuni presidendi aastapäevakõneni välja. Rääkimata erakondlikust kätšist, kus kollektiivset süüd ei rihita mitte ainult tavapärasel kombel oponentide, vaid meie kõigi peale. Tule, tunnista oma süüd, ja me päästame sind.

Avalikkus on paastuajale sobivas patukahetsuses kenasti kaasa lainetamas – jaa, me kõik oleme süüdi. Majanduskriisis, poliitilises jamas ja halvas ilmas. Meile tahetakse selgeks teha, et me kõik elasime üle jõu. Me kõik võtsime arutul hulgal igasugust (eriti SMS-) laenu, puhusime pidevalt hangeldades kinnisvaramulli ja käisime iga päev ballikleidis ja Gucci saabastes tööl.

Mida teeb muserdatud inimene, eriti kui teda on tabanud tegelikud saatuselöögid, nagu koondamine või oluline palgakärbe? Tal tekib lootusetus, pime viha, ja sellises olukorras on inimene eriti haavatav. Kui keegi pakub talle valmis vastuseid, ükskõik kui absurdsed need ka pole, on ta valmis neist kinni haarama nagu uppuja õlekõrrest.

Eestis toimib turunduspoliitika, mis arvestab turu vajadusi samamoodi nagu kõmumeedia. Kui aga meedia puhul võib öelda, et kui ei meeldi, keera kinni, siis poliitika turustamise puhul pole see niisama lihtne. Kuidas siis poliitturundusele vastu seista?

Kahjuks on järjepanu tulnud pettuda kõigis uutes ja vanades, end vahepeal justkui rehabiliteerinud erakondades. Alati võib hääletada jalgadega ja oodata, mis juhtub. Siin aga ongi konks. Kui sa valima ei lähe, siis võib juhtuda, et valitakse sulle. Valitakse midagi sellist, millest lahtisaamiseks on vaja ülestõusu või kulub viiskümmend aastat.

Kristlikus maailmaruumis kasvanutena on meil sajanditepikkune eeldus enesepiitsutamiseks ja kollektiivseks süütundeks. Lubadus, et purgatooriumi järel tuleb taevariik ja just meie oleme need Peetrused, kel on tolle uue Jeruusalemma võtmed, on ohtlik. Meile sisendatavat megamasendust tuleb iga hinna eest trotsida.

Muidugi on poliitikute esmaseks eesmärgiks haarata võimu. Kuid kui nemad mängivad tarbimisühiskonna reeglite järgi, siis on viimane hetk hakata neid järgima ka valijatel. Ja nimelt: sinu hääl on sinu valuuta – ära lase seda üldise masendusega devalveerida, ära müü enda liiga odavalt.

Kahjuks ei saa me poliitikas kasutada tarbija ülimat õigust poest välja marssida. Valik on nigel: boikottida, leppida ülaltpoolt määratud mädanenud tomatipastaga – või siiski katsuda ise parimad viljad kõige kiuste välja noppida.