Eesti on omaks võtnud inimõigusprintsiibid. Juba taasiseseisvuse alguses astus Eesti ÜRO liikmeks, nõustudes sellega jälgima ÜRO harta artikleid. Aastate vältel on Eesti esindajad alla kirjutanud kõikvõimalikele rahvusvahelistele lepingutele ja konventsioonidele, mis kõnelevad inimõiguste austamisest. Mullu mais näiteks ratifitseeris Riigikogu mitmed Euroopa Nõukogu sotsiaalharta artiklid, mis kaitsevad soolist võrdõiguslikkust. Ees seisab Euroopa Liiduga liitumine — seegi toob kaasa kohustuse rakendada võrdõiguslikkuse põhimõttel rajanevat tööhõivepoliitikat.
Lisaks rahvusvahelisel areenil antud lubadustele on meil ka riigisiseselt kohustusi. Eesti vabariigi põhiseaduse 12. artikkel märgib: “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude alusel…” Eestis on seadusandlik alus võrdõiguslikkusele olemas, täiendamist vajab veel selle rakenduslik pool ja ühiskondlik valmisolek neid printsiipe austada ja järgida.
Paraku tekitavad säärased kontseptsioonid nagu “inimõigus”, “võrdõiguslikkus”, “diskrimineerimine”, “feminism” jne Eestis veel segadust. Kergel käel heidetakse võrdõiguslikkus ja diskrimineerimine ühte hunnikusse feminismiga. Aga kuna viimast peetakse tihtipeale koletiseks või siis meie ühiskonnas levima kippuvaks võõrkasvuks, siis on otsekohe paha ka kõik, mis puudutab naiste võrdseid õigusi. Aga näiteks, kui palju tuntakse Eestis feminismist alguse saanud ja seda toetavat profeministlikku meesliikumist, mis on suure panuse andnud meeste vägivaldsuse põhjuste uurimisse ja sellega võitlemisse?
Stereotüüpsed arvamused eiravad Eesti ajaloolist kogemust, näiteks baltisakslaste kultuuri sajandipikkust mõju meie rahva elule ja ilmavaatele. 19. sajandil toimunud ärkamisaeg sai inspiratsiooni Prantsuse revolutsiooni ja Saksa rahvusromantismi ideedest. Enne Nõukogude okupatsiooni sammus Eesti sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline areng üldjoontes kaasa teiste lääneriikidega. Selle läänepärase arengu käigus said naised 1920. aastal esimese põhiseadusega hääletamisõiguse. Nii nagu tollal, on ka nüüd vaja tugevat meestepoolset toetust näiteks võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmiseks.
Põhiseaduse järgi on Eesti demokraatlik riik. Demokraatlikus ühiskonnas on aga kohatu väita, et mehed peavad vähemalt poole rohkem saama palka kui naised ja töötama paremal töökoha või et sooline ebavõrdsus on paratamatu. Säärased arusaamad kuuluvad sajanditetagusesse aega ja on osa meie sotsiaalsest tragöödiast (alkoholism, südamehaigused, enesetappude suur protsent, asotsiaalsus meeste hulgas — needki tulenevad suuresti möödunud aega kuuluvast ja kaasajal ebaadekvaatsest mehe soorollist).
Kuidagi imelik on hakata 21. sajandil seletama, et nainegi on inimene ja inimesena on tal õigus teha oma elus valikuid, et mehelegi on omane inimlik vajadus osaleda otseses lähedaste eest hoolitsemises või et absoluutsed erinevused meeste ja naiste vahel, millega ebavõrdust põhjendatakse, on tihti väiksemad kui meeste või naiste omavahelised erinevused. Meil võivad olla väga erinevad poliitilised vaated, kuid meie ühiskohus on kaitsta inimõiguste ja demokraatia aateid.
Ilvi Jõe-Cannon on Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse asedirektor
