Peaminister on igas asjas lõpuni optimist. Kas polnud see alles kaksteist kuud tagasi, kui tema erakond meid järjekordselt ühe protsendi võrra tulumaksukoormast vabastas. Oh seda lapsemeelset rõõmu oma taskusse jäävate kroonide ja sentide arvutamisel!

Ometi ei raputanud finantskriis juba siis mitte üksnes USA panku. Targad inimeste hüüdsid järjekordse tulumaksu alandamise eel ja järel: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat, see on kapitalismitont!”

Seda tonti nägid ja kuulsid majandusteadlased, üksnes ametisolev peaminister ei näinud ega kuulnud midagi. Tema joviaalset optimismi jätkus veel ka „pikkade kääride ööle” järgnenud päeval ja õhtulgi, kui ta Margus Saarele AK-s intervjuud andis.

Kohati meenutas Ansip mulle hambaarsti, kes enne hamba väljatõmbamist patsienti lohutab: „Pole midagi hullu… Teeme väikese süsti… Võtame end kokku… ja… Siin ta ongi!” Patsiendina tahaksin hüüatada: „Aga doktor, see hammas, mille te mu suust välja tõmbasite, polegi nii läbi! Seda oleks saanud ju veel parandada!”

Siililegi on selge, et tol meie praegusele valitsusele saatuslikul kolmapäeva ööl vastu neljapäeva tulnuks teha vaid üht: määrata tulumaksu suuruseks taas 24 või isegi 25%. Nii oleks olnud tõesti õiglane, maksnud oleksid eranditult kõik võrdselt, nii rikkad kui vaesed. Ja mis pole sugugi vähetähtis – sotsiaaldemokraatide assisteerimine praeguse valitsuse operatsioonisaalis olnuks kui anestesioloogi pakutav valuvaigisti.

Kuid peaminister ei saanud nii „häbistavat” tagasikäiku sooritada lihtsal põhimõttel: noblesse oblige (sõna-sõnalt: aadliseisus kohustab)! Jah, kuid sellel sõnapaaril on jumet üksnes pärisaadli, mitte uusaadlike puhul. Neile, kes jätsid emapalga tol pikkade kääride ööl 30 000 krooni peale, see aksioom ei kehti.

Mida siis rahvale näidati? Aga seda, et kui jumal ühel päeval ka Keit Pentusele lapse peaks kinkima, saab see kaunitar oma last 30 000 krooni eest poputada - õpetaja, bibliograafi, näitleja, ökonomisti või medõe lapse mähkmete ja toidu peale tuleb aga peale viis-kuus korda vähem raha kulutada.

Nii tehakse ju lastel vahet juba sünnitusmajas. Ja nemad näitavad minu peale näpuga, et ma seitsmeaastastel lastel tähtede tundmisel vahet teen!

Andrus Ansipi valitsuskabinet on rahva taluvuspiiril ka varem päris hoogsat krakovjakki vehkinud, praegu hüpati aga õpetajate palga jõhkra kohitsemisega küll üle igasuguse comme il faut käitumise piiri.

Mitte ei mõista, miks Tõnis Lukas nüüd teiste ministrite peale nii pahane on. Ehk jäi ta tol ööl kõige tähtsamal hetkel Stenbocki majas kušetile magama? Veel ei saa ma aru, miks meie sümpaatsed sotsiaaldemokraadid kodanlastest aadlimeestega ühes mestis on. Peaksin ju nii maailmavaatelt, kuid ka päritolult just meie ridades võitlema.

Ah et kirvega hariduse kallale ei minda! Minnakse küll, ja kui vaja, võetakse kang ja sepatangid ka appi! Jõudu tööle!