Vilja Kiisler: Võtke teistelt, mitte minult!

Kärpepaanika on haaranud kõiki rahvakihte: igaüks arutab, millest tema lähiajal ilma jääb. Kui tal muidugi veel üldse on, millest ilma jääda. Ent mida rohkem inimesel veel alles, seda kiivamalt hoiab ta sellest kinni. Võtke, kui peate, aga võtke teistelt — mitte minult!

Ja eks olegi raske endale aru anda, et nimelt ahnus on selle ilma hukka ajanud. Ahnus ja hirm ehk need kaks põhilist emotsiooni, mis juhivad rahaturge, kust kriis ju algas. Vahest pole liialdus väita, et ahnus ja hirm on senimaani juhtinud tervet läänemaailma, mille kõigile tuntud välise vormi moodustab tarbimisühiskond. See, millega me oleme nii harjunud.

Ometi on igaüks on tasapisi aimama hakanud, et praegu maailmas toimuvad muutused on väga suured ja põhjalikud. Paradigma on muutumas, aga mis seni olnu asemele tuleb, võime praegu vaid aimata. Seni toiminud väärtused ei kehti äkki enam. Asemele peavad tulema uued — või õieti küll pigem vanad, ammused….

Lääne inimesel tuleb hakata õppima seda, mis on talle olemuslikult võõraks jäänud: andmist, loobumist, teenimist. Eks õpeta seda küll ju ka kristlus, aga moodsas läänes ollakse kristlased pigem sõnades ja fassaadis kui sügaval südames. Religioon ei ole elu olemuslik osa. Kui oleks, poleks säärane väärtuste kriis võimalik olnud. Usk on läänes ikka veel pigem moekas iluvidin, millega ennast tähtsaks teha. Jumala nime suhu võttes aetakse demagoogiat, muud midagi.

Nimelt väärtused peavad muutuma, küll siis rahaturud tasapisi järele tulevad. Oleme elanud seni põhimõtte järgi: kurgid sulle, raha mulle. Nagu koer külale, nõnda küla koerale. Muutuv ilm ootab, et õpiksime andma tasu ootamata ning loobuksime tagasitegemisest ja kättemaksust. Täna ei pruugi me veel teadagi, millest kõigest tuleb loobuma õppida.

Ent kus sulgub uks, seal avaneb aken. Kust midagi ära läheb, sinna tuleb midagi asemele. Kõik muutused on alati valulised, ent mitte iseenesest head või halvad. Muutuste mõte ei pruugi selguda kohe.