Kuningas lasi oma abidel veskimehele ostupakkumise teha, kuid too leidis, et ei soovi oma omandit müüa. Pärast abide ebaõnnestunud läbirääkimisi läks Friedrich ise veskimehe juurde, kuid too keeldus ikkagi müügist.

Friedrich ütles, et kui veskimees oma maatükki ei müü, siis võtab kuningas selle lihtsalt enesele. “Ei, härra, te ei võta, meil Preisimaal on seadused… Berliinis on kohtunik, kes valvab nende seaduste täitmist,“ vastas veskimees. Kuningas tunnistas Preisimaa seaduste ülimuslikkust ja loobus oma soovist kasutada autoritaarset võimu.

Mõni aasta hiljem tekkis kuningal siiski võimalus see maatükk osta. See koos väikese tuuleveskiga liideti palee aladega ning kuningliku dekreedi alusel hoitakse veskit alal täpselt samasugusena kui tookord: monumendina õiglusele ja Preisimaa seaduste ülimuslikkusele.

2009. aasta alguses näitas Harju maakohus üles samasugust pühendumist seadustele ning ma arvan, et pärast selle aasta 5. jaanuari võib iga Eesti kodanik puhta südamega kinnitada — Tallinnas on kohtunik, kes tagab õigluse jaluleseadmise!

Vaatamata sellele, et nelja meest ajakirjanduses terve aasta vältel tõendeid esitamata pronksiöö ninameesteks nimetati; vaatamata sellele, et paljude õigustatud kurbus pealinna purustatud akende pärast ootas lahendina kellegi süüdimõistmist; vaatamata sellele, et poliitikud “lubasid” — oma võimust üle astudes, sest karistusi määrab siiski kohus — kõigile “aprillirahutustega” seotutele karme karistusi, suutsid meie kohtunikud jääda professionaalseks ning teha otsuseid tõendite põhjal ja erapooletult.

Marko Mihkelson ja Paul-Erik Rummo avaldavad arvamust, et “stiihilisele” või “rahva” õiglustundele see otsus ei vasta. Ma arvan, et neil on õigus täpselt “rahva” selles osas, kes kujundab oma õiglustunde emotsionaalsete ajalehepealkirjade põhjal. Või nende ajalehelugude põhjal, kus refereeriti pealiskaudselt süüdistuskokkuvõtet, andmata tõenditest detailset ülevaadet — miks mingi artikkel, plakat või telefonikõne tõendiks üldse kõlbas. Kas neis oli üleskutse vägivallale?

“Kaudsete tõendite põhjal ei saa kedagi süüdi mõista,” kinnitas kohtunik, mis laseb loogiliselt arvata, et seda üleskutset vägivallale neis vist ikka ei olnud. See lause on ka vastus Mart Laari küsimusele, mida peab tegema, et Eesti kohtus karistatud saada.

Just nimelt, midagi peab tegema. Emotsionaalse hinnangu eest (“võimas”) meie õigussüsteemis veel karistust ette nähtud ei ole. Süüdi mõistetakse Eesti riigis siiski konkreetsete seadusvastaste tegude, mitte poliitiliste vaadete, telefoniga rääkimise, unistuste, meeleavalduse planeerimise või lihtsalt mingis paigas viibimise tõttu.

Ma ei tea, kas Eiki Nestor viibis “aprillirahutuste” ajal Tõnismäel. Vist mitte, ehkki tema kui riigikogulase võimuses oleks olnud poliitikuna rahvale rahustav signaal anda, et nende — tänaval olnute — häält ka kuulatakse. Seesuguse signaali puudumine võiski olla see asjaolu, mis kutsus rahva pronkssõduri lähedusse ja viis lõpuks vägivallatsemiseni Tallinna kesklinnas.

Toimunu “taga” ei pidanud tingimata olema üks või mitu füüsilist isikut, nagu Nestor viitas. Mainitud isikute olemasolu ei ole vähemalt meie kaheldamatult kompetentne prokuratuur ega muud uurimisorganid suutnud praeguseni rahuldavalt tõendada.

Ilma faktideta süüdimõistmistmine oleks tähendanud õigusriigi kadumist. Kas tõesti kõik need, kes mainivad oma õiglustunde riivatud olevat, peavad olulisemaks veritasu ja kättemaksu kui seadusele põhineva kohtuprotsessi olemasolu? Tõde ei pruugi me kunagi teada saada — seda, milline oli kellegi “tegelik roll” nende rahutuste toimises, kuid õigluse saab kohus siiski garanteerida: mõistes õigeks need, kelle süüdistamiseks pole piisavalt fakte, pole küllalt otseseid tõendeid.

Ma loodan, et ühel päeval kinnitatakse see Harju maakohtu saal, kus aprillirahutuste organiseerimises süüdistatud Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Maksim Reva ja Mark Sirõki õigeks mõisteti, õigluse ja Eesti seaduste ülimuslikkuse monumendiks. Meil on iseseisvad kohtud, mis lähtuvad faktidest ning suudavad vajadusel teha ka ebapopulaarseid otsuseid.