Ilvese uusaastakõne: pealt sile, seest tühi

Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida, teadis Wittgenstein. President ei saa endale uusaastakõnes vaikimist lubada — midagi peab ta ütlema, sest nii on kombeks. Et halbu asja inimesed aastavahetusel kuulda ei taha, siis jääb üle rääkida midagi mittemidagiütlevat.

Nimelt seda president tegigi. Kõne on täiesti sile ja ümmargune, aga sisu on temas erakordselt vähe, mistõttu tuleb Ilvese uusaastatervituse ainsaks tõeliseks vooruseks pidada lühidust.

Tähelepanuväärseimaks võib vahest hinnata tunnistust, et me keegi ei tea, mis tuleval aastal saab. President ka ei tea. Seetõttu mõjub mõnevõrra õõnsalt kinnitus, et me saame igal juhul hakkama. Me saame hakkama, sest me oleme alati saanud (aga kas ikka oleme?), ei veena ei loogiliselt ega psühholoogiliselt. Ent mida muud saab president öelda.

Võltspateetikasse või ülearusesse sõbramehelikkusse, millega Ilves samuti katseanud on, kõne ei siiski laskunud. Pigem oli distants publikuga seekord liiga suur, aga küllap oli see teadlikult nõnda. Pärast igamehe kodu- ja rämpsvideote keskkonnas ülesastumist — mäletame ju Ilvese hiljutist majandusteemalist avaldust Youtube’is — on teatava distantsi taasloomine ootuspärane.

Artur Alliksaare mõte tundub esmapilgul küll kõnesse hästi sobivat, aga kellele see Alliksaare kuulsamaid tekste täies mahus meenub, see mõistab, et tsitaat on puhtalt illustratiivne ja tegelikult moonutab Alliksaare mõtet. Aga ega luule tsiteerimisest kulu: otsige parem luuletus üles, kui peast ei mäleta, ja lugege seda, kui presidendi kõnes mõtet väheseks jäävat tundub.