Lauri Laugen: Kitšipühad käes

Kitsal ajal tuleb teha nägu, et rahaga pole laiata, ja asutuse jõulupidu korraldada varasematest aastatest vähem pompoosne. Inimesed õpivad pähe kummalisi luulejuppe, mille puhul on peamine üksteist võltsvaimukusega üle trumbata. Enamasti improviseeritakse jõuluvana punase nina ja laualina teemadel. Järgneb õgimisorgia ja joogipoolis, misjärel pühalikkusest midagi järele ei jää.

Pikkadest pühadest on teadagi kõigil hea meel. Traditsiooniliseks jutuaineks kujuneb lookas laua taga täis suuga liigsöömise kahjulikkusest pajatamine. Maailm on vastikult välja surnud, toimuvad ainult kirikukontserdid ja kinos näidatakse „34. tänava imet” ning muud sellesarnast. Televisioonis on vaheldumisi ülekanded kirikust ja mesimagus jutumulin eesmärgiga saada teilt kätte kohustuslik heategevuskroonike.

Tasapisi pööratakse pilgud aastavahetuse poole. Sõpradelt küsitakse: „Mis sul siis vana-aastaõhtul plaanis on?” — lootuses, et äkki kutsutakse kuhugi, ja endal pole siis muud muret kui piisavalt jooki kaasa muretseda.

Televisiooni vana-aastaõhtu programm ei tekita enam niisuguseid kirgi kui stagnaajal, aga vaatamata ei raatsita seda ka jätta, saab vähemalt kiruda, et iga aastaga läheb nõmedamaks. Viis minutit enne keskööd vajub vahuveinidega varustatud ülev seltskond õue ja vaatab, kuidas eelarvekärpeid teinud omavalitsus miljonid udusesse taevasse põrutab. Varsti pärast seda muutuvad mälupildid ähmaseks.

Kel on vedanud, saab 2. jaanuari vabaks, ülejäänud teevad punaste silmadega tööimitatsiooni harjutusi. Aasta tõotab koondamisi.